Kulutasin täna aines “Kuulamistreening ja eneseväljendus” ligi neli tundi, aga see oli väga kasulik pühapäevahommik. Tundide sisu oli lihtne. Veerand tundi rääkis õppejõud, kuidas asju meelde jätta. Siis lasi ta meid kaamera ette laste telefonimängu ülikeeruliseks aetud versiooni mängima.
Moodustati viiesed grupid, neli saadeti ukse taha ja üks jäi kaamera ette toolile istuma. Õppejõud luges ette teksti, misjärel kutsuti sisse üks uksetagustest ja kaamera eest istunu pidi talle jutu ümber jutustama. Ja siis teine kolmandale, see neljandale ja neljas viiendale, kes rääkis oa versiooni lihtsalt kaamerasse.
Olin rivi esimene ja nii kuulsin juttu otseallikast õppejõu suust. Jutt oli minu arust lihtne (esitan lühiversiooni): iga sentimeeter maailmamere tõusu tähendab umbes miljonile inimesele kodust ilmajäämist, rääkis ÜRO pagulaste peavolinik. Kuna 1951. aasta pagulaste õiguste konventsioon näeb ette õigused ja kaitse ainult tagakiusamise tõttu kodust lahkunutele, ei ole maailm uueks olukorraks valmis ja seesaab meie sajandil tõsiseks probleemiks. Selle jutu rääkis volinik ajalehele Le Monde.
Jutt moondus mõne edasirääkimisega aga nii, et viies ei osanud öelda muud kui et iga aasta tõuseb maailma meredes veetase üks sentimeeter. See mõjutab kuidagi pagulasi ja on väga traagiline. Kuidagi on selle kõigega seotud ÜRO pagulasnõunik.
Kuigi ma ei pea ennast mingiks ebaõnnestujaks, tegin ma seal tõesti kaks veakest, millest ühte ei osanud tähele pannagi, enne kui õppejõud sellele osundas ja mõju ära seletas.
Esimene minu viga oli, et leidmata kohmaka ja kirjaliku ajaleheuudise edasiandmiseks normaalset algust, ütlesin: nüüd jutustan ühe traagilise loo. Ja sinna otsa tuli keelevääratus, millest sain enne oma jutu lõppu isegi aru, kuid ei julgenud seda paandama hakata, kartes kuulajat, kes ju püüdis kõike meelde jätta, segadusse ajada – ütlesin millegipärast, et IGA AASTA tõuseb merevesi sentimeetri.
Õppejõud selgitas, et katsudes uudist narratiiviks muuta ma pidin mingi emotsiooni sisse tooma. Kahjuks – nagu kasvajarakud on visamad kui pärisrakud – olevat ka desinformatsioon kõvem ellujääja, sest esitaja suudab seda mingil imelisel kombel veenvamalt esitada kui muud infot. Kõik hakkasid erilise hoolega kordama legendi traagilisest loost, mis tuleb ja umbes kolmanda inimese ajaks oli see loo loogika ise juba kadunud ja neljas kuulis ainul sisutut ähvardust traagikast, millele järgnes paar seosetut fakti – proovi sihukest jama meeles pidada normaalselt edasi anda!
Merevee tõus iga aastaga ainult kinnitas kurba tõde valest kui vähirakust. See oli ainus fakt, mis lõpuni püsima jäi. Pagulaste miljoni kaotas teine inimene, ametniku ametikoha vist kolmas. Oleksin pidanud ikka enda arust pisikese vääratuse uuesti jutuks võtma ja parandama. Polks see midagi sassi ajanud, tähtis fakt oleks hoopis kuulajale üle korratud.
Ja siin on nõksud, kuidas jätta asju kõnest kiiresti meelde:
* Jäta meelde, millest jutt on, mitte ära proovi pähe jätta jutu sõnastust. Algajad püüavad jätta juttu meelde algusest peale – kehv strateegia. Kuulata tuleks algusest lõpuni pingeliselt, tähtsad asjad sealt välja noppida ja meeles hoida kasvõi sõrmede abil neid nummerdades.
* Loetelud on kohutav lõks – üldistage, leidke ühine nimetaja.
* Samasugune lõks numbrid – kasutage ümardamist.
* Nimed (eriti koos ametikohaga) – kui muidu meelde ei jää, valida kahest üks.
* Kui tuleb tõeline blokk ette, millest aru ei saa, kiputaksegi sinna seisma jääma ja käega lööma. Ei toh. Tuleb pingutada edasi kuulata, sest nii võib veel hilisemast jutust millestki aru saada, alla andes ei juhtu seda kindlasti.
sadama 5 (kr)ahv 