Täna umbes aasta tagasi oli mul (teine) esimene tööpäev Lääne Elu reporterina. See turgatas mulle pähe, kui hommikusel koosolekul teemajagamisel nostalgiapäevadeni jõudsime. Just nostalgiapäevade lugu oli möödunud aastal see, mis mulle kirjutada langes. Vaatamata kurvale tõsiasjale, et ma ise nimetatud üritustele siis ei olnud jõudnudki, sest terve nädalavahetuse olid mul külas olnud päevalehe sõbrad, et majaõues talgutada. Niisiis ajasin esmaspäeval terve tööpäeva taga peakorraldajaid (edutult). Lõpuks leidsin ühe korraldajaist toimetusemaja eest suitsu tegemast ja sain vajalikud tsitaadid. Suhtlesin 4-5 haapsallasega, kes olid külalistena üritustel olnud. Lugu läks esikülje suureks uudiseks, kuigi midagi silmatorkavat head see endast ei kujutanud.
Aastaga on üpris palju muutunud. Täna pidin kirjutamise asemel ise teemasid jagama (mis on muutus halvemuse poole) ja kirjutas Kaie (positiivne), kes küll lihulalasena ise samuti üritustel ei olnud (halb). Hea on see, et lugu läks kohta, mis talle sobib – 5. lk, juures hunnik fotosid. Hea seepärast, et erinevalt aasta tagusest ajast oli meil esikülje suure loo kohale mitu kandidaati.
Ja lehe tegemise enda meeleolu ja melu on teistsugune. Rohkem on aega mõelda. Lugusid, mida lehte panna saab valida.
Loodan, et aasta pärast on leht ja töö toimetuses vähemalt sama palju praegusega võrreldes muutunud kui viimase aastaga. Ja kui need muudatused ei ole halvemuse poole, peaks leht 2009. aasta septembris olema asi, mille üle võik uhkust tunda.
sadama 5 (kr)ahv 