Talumehe kõrtsi mälumänguhooaja vahekokkuvõte

taluka malukas

Neljapäeval peeti Haapsalus Talumehe kõrtsi mälumänguhooaja 11. mäng. Nüüd on lõpuni veel viis vooru: 30. märtsil, 13. aprillil, 27. aprillil, 11. mail ja 25 mail.

Enne seda vooru ehk pärast kümmet esimest vooru oli paremusjärjestus selline:

I Sõbrad 171 p
II HVV 167 p
III Sadama 5 130 p
IV Kepimurdja 128 p
V Bluuslank 124 p
VI Rock Nektar 119 p
VII A4M 100 p
VIII Vanad Kännud 61 p

Need punktid on kohapunktid, mida mängu võitja saab 20, teine koht 18 ja nii järjest vähemaks.

Meie võistkond Sadama 5 oli eelmise mängu võitnud ja tõusnud sellega napilt Kepimurdjast ette. Aga eelmine kord olime mänginud neljakesi, seekord oli täisvõistkond: Riina, Grete, Raul, Ülo, mina.

Talumehe kõrtsi mälumängus on 20 küsimust, mängujuht on Margus Maiste. Enne algust annab ta iga küsimuse kohta teemavihje, nt jalgpalliklubi, eesti kirjandus, segane keemia vms. Nendest tuleb välja valida kolm ja kui neile õigesti vastad, saad tavalise 2 punkti asemel 4. Seega on ideaalse mängu korral võimalik saada 46 punkti, mitte 40.

Mis siin pikalt põnevust kruvida. Panime mängu kindlalt kinni, vastates valesti ainult kahele küsimusele. Neist ühe õige vastus oli lauas isegi arutlusel.

Mängu lõppjärjestus

I Sadama 5 42 p
II Sõbrad 40 p
III Bluuslank 36 p
IV Kepimurdja 32 p
V HVV 30 p
VI Rock Nektar 28 p
VII A4M 22 p

Kui ma õigesti olen aru saanud, jagus meile kohapunkte juurde nii:

Sadama 5 20
Sõbrad 18
Bluuslank 16
Kepimurdja 14
HVV 12
Rock Nektar 10
A4M 8

Seega peaks üldarvestus pärast 11 etappi olema selline:

I Sõbrad 171+18=189
II HVV 167+12=179
III Sadama 5 130+20=150
IV Kepimurdja 128+14=142
V Bluuslank 124+16=140
VI Rock Nektar 119+10=129
VII A4M 100+8=108
VIII Vanad Kännud 61+0=61

Kindlustasime oma selle hooaja neljanda võiduga küll kolmandat kohta, aga teine koht on 29 punkti kaugusel ehk me peaks HVV-st igas järelejäänud mängus vähemalt kolm kohta kõrgemal olema, et neist mööda pääseda. Sõpradest pole mõtet rääkidagi. Õnneks on siin üks konks. Hooaja halvim mäng arvatakse iga võistkonna punktisaagist maha. Meil ja Kepimurdjal on üle-eelmise mängu eest kirjas kriips, sest sinna me ei jõudnud. HVV-l on halvim tulemus 14 kohapunkti. Kui arvata praeguse seisuga igaühel halvima mängu punktid maha, läheb tabel hoopis selliseks:

I Sõbrad 189-7=182
II HVV 179-12=167
III Sadama 5 150-0=150
IV Kepimurdja 142-0=142
V Bluuslank 140-8=132
VI Rock Nektar 129-8=121
VII A4M 108-6=102
VIII Vanad Kännud 61-0=61

Ja järsku ei paistagi teine koht enam võimatu. 17 kohapunkti vahe. See ei sõltu küll enam ainult meist, sest kui me ka kõik järelejäänud viis mängu võita suudaksime (mis on pagana raske, sest Ülo läheb ookeani peale), piisab HVV-le teiste kohtade korjamisest ja ikka on lõpuks vahe nende kasuks 7 punkti. Kuna aga Sõbrad on väga tugevad (seal mängib Anne), saaksime ülejäänud mängudest ainult võite võttes siiski tõenäoliselt teise koha, sest HVV on väga harva Sõpradest jagu saanud.

Boiler maksab vähem kui selle seinapanek

vana boiler

Veidi rohkem kui kuu aega tagasi, veebruari teisel nädalal juhtus see, mis kunagi pidi juhtuma või õigupoolest oleks ammu pidanud juhtuma. Meie boiler hakkas tilkuma ja lõi kaitsmed välja. Olen praktilistes asjades ilge möku ja nii juhtus, et alles 9. märtsil tulid firma Lääne Sanservice töömehed boilerit vaatama. Jäi jutt, et viskavad pilgu peale ja kui on võimalik mõistliku vaevaga korda teha, teevad korda. Kui ei, käime koos poest läbi ja ostame uue boileri.

Selgus, et vanaga ei ole midagi teha. Kui mehed kuulsid, et see on vähemalt 15 aastat vana ja vist kordagi puhastamata, vangutasid nad ainult pead – ime et see nii kaua püsinud on.

Üks mees jäi boilerit tühjaks laskma, teisega läksin poodi ja varsti oli uus 100-liitrine umbes 110-eurone boiler meil olemas. Hingasin kergendatult, sest kartsin, et see läheb mulle umbes kolm korda rohkem maksma.

Ehitusmees tõstis mu tuju veelgi, kui seletas, et uued boilerid annavad nii vanaga võrreldes päris korraliku energiasäästu. Talvel on meil maja elektriarve 100-120 eurot. See veebruar oli arve kõigest 38 eurot. sest kolmveerand ajast ei olnud boilerit ja välja olime kiskunud ka duširuumi põrandakütte – sooja vett, millega pesta, ju nagunii ei olnud. Külmkapi olime ka välja võtnud, sest osa majast oli nagunii 5 kraadi ehk enam-vähem külmpaki temperatuur. Põrandaküte võtab elektrit umbes 30 euro eest kuu, külmkapp ehk 10-15. Seega võib oletada, et boiler on ülekaalukalt meie suurim elektriarve tekitaja, pakun et vähemalt 50 eurot kuus. Arvestades veel pooleteise aastakümnega tekkida võivat katlakivikihti, saab uue boileriga ehk oma 20 eurot kuus kokkuhoidu.

Kui koju jõudsin, lainetas maja esimene korrus nagu jaanuaritormi aegse üleujutuse ajal. Mehed said suurema pingutuse peale vana boileri seinalt maha ja selle juhtmed olid tõesti lihtsalt üks roostekänkras (vaata pilti).

Kokku pusisid nad vana boileri mahavõtmise ja uue seinaajamisega kaks ja pool tundi.

Enne kui nad mu märga ja porisesse majja üksi jätsid, võtsid nad mult tehtud töö kohta ka allkirja ja tegid kiire ligikaudse rehkenduse, mis see maksma läheb. Kurat, tuli välja, et ühe mehe töötund oli 25 eurot tunnis pluss maksud. Juurde transpordiraha. Arve seega vähemalt 150 eurot ehk rohkem kui uus boiler ise. Peaks vist ametit vahetama.

Tapmisprotsessil

Olen 23 aastat ajakirjanik olnud, aga kohtus tapja üle peetud istungil olin sel nädalal esimest korda. Ühest küljest tuleb tapmisi Läänemaal tänapäeval lihtsalt väga harva ette. Teisest küljest pole ma üldse mingi eriline kohtureporter. Alati on see kellegi teise valdkond rohkem olnud ja tegelikult ka seekord oli nii.

Protsess on muidugi kõmuline. Septembris leiti Haapsalust veidi põhja poole Silma looduskaitsealalt Nikolai Tarankovi džiip ja paat ning džiibi pagasiruumist Tarankovi kuulihaavadega laip. Tarankovi peeti Eesti allilma pealikuks.

Alguses paistis politsei arvavat, et lahti on läinud võimupööre organiseeritud kuritegevuse maailmas, pärast võeti aga kinni Tarankovi sõbra poega Juri Vorobei, kes nüüd tapmiskoha lähedasse Haapsalu kohtumajja toodi.

Vorobei oli kohe esmaspäeva hommikul end kohtus tapmises süüdi tunnistanud. Meilt jälgisid esmaspäeval istungit fotograaf Tarmula, online’i jaoks Lemmi ja leheloo jaoks terve pika päeva Kaire. Järgmisel päeval ei saanud ei Kaie ega Kaire kohtusse minna ja üle jäin mina.

Olin tegelikult sinnani lugenud neid Tarankovi lugusid leige huviga. Tallinna allilma värk. Mis see meid läänlasi puudutab? Ainult niipalju (ja see oli tõesti huvitav), et Eesti allilmaliider oli kirglik kalamees ja käis just Saunja lahel kalal. Ega keegi ju ei arva, et sellised tegelased joovad peekritest inimverd ja söövad lapsepraadi. Siiski oli ka teisipäeva hommikul kõhus veidi kõdi, kui kolm vene meest tulid kohtusse. On nad siis tunnistajad või lihtsalt sõbrad, igal juhul allilmast. Õudne.

Haapsalu kohtumaja asub Väikse viigi kaldal mu enda majast 200 meetri kaugusel, kunagi ehitati see sanatooriumiks. Esimest korda ei saanud seal pärast “tere” otse kohtusaali marssida, vaid tuli läbida pea sama tõsine turvakontroll kui lennuväljas. Isegi turvavärav oli Tallinnast kohale toodud.

Noor Vorobei istus juba süüpingis. Saalis oli ehk kümmekond inimest, neist kolm ajakirjanikku ja kolm tunnistajat.

Võeti ette hommikused tunnistajad. Esimene kolmest mehes oli kõige suurem, sellisena kujutatakse filmides tavaliselt mafioosode rusikamehi. Selgus, et oli hoopis kohtualuse isa talu majahoidja või valvur hüüdnimega Diivan.

Juri Vorobei isa ja Tarankov olid vanad sõbrad. Paar aastat tagasi pandi vana Vorobei vist narkootikumide eest trellide taha. Diivan jäi elama Vorobei maamajja Jõgisool. Sealsamas hoidis Tarankov oma paati. Diivan hoolitses ka Tarankovi paadi eest.

Prokurör urgitses Vorobei kallal, kiusas üht- ja teistpidi, ikka et miks Vorobei asjade eest hoolitseb ja miks Tarankovi paadi eest. Asjasse puutus see, et tapmise eelõhtul õhtul oli tema tunnistuse järgi Jõgisoole tulnud Juri Vorobei ja helistanud Tarankov, et tahab hommikul paati. Vorobei oli õhtul veel jahipüssist märki lasknud. Diivan oli ka see, kes hakkas järgmise päeva õhtul muretsema, kui Tarankov paati tagasi ei toonud. Helistas ühisele tuttavale Valerale Tallinna, saatis Haapsalu tuttava kalastamispaika ja laskis sel kutsuda politsei, kui mees oli laiba leidnud.

Teine tunnistaja, käbe väikest kasvu ja tumedavereline mees, kes mulle samuti väljas oli väheke hirmu oli valmistanud, osutus töömeheks, kes käis Vorobei talust prügikotte tühjaks viimas ja remonti tegemas, kui kusagil läbi hakkas sadama. Tema tunnistas, et nägi Juri Vorobeid talust tapmise eelõhtul ära sõitmas, kui tal läks prügikotte ära viima, ja kinnitas ülejärgmise päeva telefonikõne sisu kus Diivan sai teada, et Tarankov on tapetud. Oli vist Diivanile bensiini või toitu sattunud viima.

Kolmas mees, Valera, oli juba nõks kõvem tegelane, Tarankovi ja Vorobei sõber, mitte lihtsalt käsualune. Ta olevat Tarankoviga kakskümmend aastat koos kalal käinud. Prokurör uuris, miks enam ei koos käi ja selgus, et selle taga on Silma looduskaitseala uus kaitse-eeskiri, mille meie looduskaitseametnikud vist 2015 rahva protestidest hoolimata vastu võtsid. See sätestab, et päevas antakse Saunja lahele ainult viis kalapüügiluba. Seda on väga vähe. Tarankov sai endale loa, mis lubas teda mõnel kindlaksmääratud kuupäeval lahele, sõber ei saanud. Esimene kord oli ta veel Tarankoviga kaasa läinud, aga siis jäädi keskkonnainspektoritele vahele, kes mehele sõnad peale lugesid, ja rohekm ei ole ta julgenud minna.

Prokurör torkab mürgiselt, et kas tõesti olete nii seadusekuulekas…

Valera laiutab käsi, et mis küsimus see on, mida mul muud teha.

Istung käib läbisegi eesti ja vene keeles, vahendab tõlk. Mul on käsi kirjutamisest valus. Enne lõunat tutvustab prokurör veel asitõendeid ja ekspertiisiakte, näiteks kuuliaukude ja surma põhjuse ekspertiisi, Riisipere bensuka videokaamerate pilte Tarankovi autost ja paadist Haapsalu poole sõitmas ja sündmuspaigast leitud musta nahkkinnast, mille seest leiti Juri Vorobei DNA-d, väljast aga püssirohujälgi.

Pärast lõunapausi tulevad uued tunnistajad ja kuigi nemad ei ole tapmisega kuidagi otseselt seotud, osutuvad nad hoopis ebameeldivamateks. Vorobei oli oma jutu järgi tapnud Tarankovi seepärast, et too oli tema peale vihastanud ja lasknud lendu väljendeid, millest Vorobei luges välja, et temaga on lõpp, kui ta ise midagi enne ette ei võta. Aga mis Tarankovile siis ei meeldinud? See, et Vorobei ajas kütuseäri ja kasutas seal Tarankovi nime ja autoriteeti malakana.

Pärastlõunal tunnistasid kaks EuroPetroli omanikku. Esimene neist oli enda sõnul autoriteetne majandusteadlane, kellele tuttav Aasiast oli pakkunud raha, mida investeerida. Mees sai teada, et kütusefirma otsib investeeringut, et soetada miljoni euro eest kütuselitsents. Pani 700 000 sisse, sai osanikuks, aga varsti avastas, et litsentsi pole ostetud ja 700 000 on läinud. Siis ta kutsuski asjades selgust looma oma lapsepõlevesõbra ja hilisema äripartneri Juri Vorobei. Raha pole siiani kätte saadud.

Teine tunnistaja oli kütusefirma teine osanik. Selgitas, et kolmas mees, kes oli tema ja eelmise tunnistaja kokku viinud, oli lubanud omalt poolt puuduoleva 200 000 panna, aga ei olnud raha saanud. Seepeale laenaski ta raha lühikeseks ajaks kolmanda mehe vangis istuva sõbra firmale. Raha ta tagasi ei saanud. Tagatisena, aga mitte päris tagatisena, oli firma saanud kütust.

Mõlemad ajasid väga kahtlast ja vastuolulist juttu ja olid nii sulilikud, et Juri Vorobeist hakkas lausa kahju.

Istung aga jätkub tuleval nädalal, kui kohale peab tulema kolmas mees, see, kes 200 000 andmata jättis.

Haapsalu kõrtsimälumängu etapivõit

Ega palju paremini saagi mälumängus minna. Eile õhtul Talumehe kõrtsi mälumängus vastas Sadama 5 õigesti 18 küsimusele 20st. Olime veel neljakesi – Riina, Ülo, Grete ja mina. Raul ei saanud tulla. Ja küsimuste koostaja Margus Maiste hoiatas, et küsimused tulevad tavalisest raskemad.

Eriti magus oli see, et kaks põhikonkurenti, kes meist sel hooajal on ees, jäid kaugele maha. Kindel üldliider “Sõbrad” sai alla 30 punkti ja HVV vist mõne punkti üle 30. Teine oli ürgvastane “Kepimurdja” 40 punktiga.

Kes arvab, et me lihtsalt teadsime kõiki neid vastuseid, see muidugi eksib. Mälumäng ei käi nii. Pigem on see mõistatamise või äraarvamise mäng. Ideaalis peaks nii olema, et kõik võistkonnad on õigest vastusest kuulnud ja kui pärast see välja öeldakse, laksavad pooled käega vastu põlve – no muidugi, kurat. Kuidas me selle peale ei tulnud!

Paratamatult on ka selliseid küsimusi, mille vastust sa välja ei mõtle ja isegi siis, kui see lõpuks öeldakse, kehitad ainult õlgu, sest see on sinu jaoks igav ja mõttetu teadmine.

Näiteks noor Rootsi lauljanna. Näidati pilti, öeldi, et kuulus juba kogu Euroopas. Ainus asi, mis mingigi vihje andis, oli see, et laulis jalka EM-i finaalturniiri alguses või lõpus. Seegi vihje oli see, et see ei ole meile tuttav laulja. Ainult Grete ütles, et vist oli mingi suhteliselt tavaline Rootsi nimi. Kaval mälumängur ei jäta vastustelehte kunagi tühjaks. Nii me siis mõtlesime, et kas Carlsson, Pärsson, Larsson või mis. Sai kirja Larsson. Osutus õigeks.

Mõni asi sai ka ajude raginal välja nuputatud, näiteks Soome sotsiaaldemokraatide ja Maaliidu koalitsiooni hüüdnimi ja termin, mis on ilmselt tekkinud tekkinud kas oma poja tapnud iirlase või kahe karmi käega ameeriklase perekonnanimest.

Kokkuvõttes pole sel hooajal küll vist esikohta loota, sest oleme vahepeal teinud ka kehvemaid mänge. Üks jäi päris vahele, aga halvim mäng arvatakse igal võistlonnal maha.

Kas randa loksunud välismaa mahlapakk on aare?

tont-nr-5-koik-gregori-ja-arnoldi-jutud

Kes ei mäletaks Robert Sheckley alatasa igasugustesse väljapääsmatutesse olukordadesse sattuvaid kangelasi Gregorit ja Arnoldit ning nende planeetide kahjutustamise ettevõtet? Kes ei mäletaks legendaarset juttu «Tont nr 5» antoloogiast «Lilled Algernonile»? Esmakordselt maailmas ilmuvad nüüd kõik Gregori ja Arnoldi sarja kaheksa lugu ühtede kaante vahel just eesti keeles Orpheuse Raamatukogu sarjas.

 
See on “Tont nr 5” kaanetutvustus ja tõesti täpne. Kui ehk nimilugu peeti nõuka ajal Eestis ilmunud USA ulmekirjanduse antoloogia kõige väärtuslikumaks jutuks, siis “Tont nr 5” ilmselgelt kõige lahedamaks. Ja aastaid kujutasin ette, kui lahe oleks a) osata inglise keelt ja b) saada välismaalt veel Scheckley teoseid, et neid siis kaifida.
Aastatuhandevahetuse paiku leidsin netist mõne venekeelse jutu ja need käisid kah. Humoorikad, aga naerma ei pannud. Korralikud, aga juba vanamoodsad. Seepärast ei tormanud ma nüüd seda kogumikku poodi või raamatukokku ise taga ajama, aga kui see lõpuks kätte sattus, siis lugesin läbi. Ei kahetse, aga ikkagi peab tunnistama, et kogumikus koos olemine neile juttudele hästi ei mõju. Esiteks tuleb niiviisi Gregori ja Arnoldi juttude skeem välja ja hakkab närvidele käima. Teiseks saad aru, et tegemist on rohkem nalja- kui ulmelugudega. See teeb tuimaks.
Kui ma olin laps, siis käisime suviti Nõval mererannas välismaa asju korjamas. Kui imeilus oli tühi laevalt merre heidetud kapitalistlik mahla- või piimapakk. Iga välismaa asi, mille meri meie randa oli loksutanud, veeti koju kuuri alla. Praegu on see keskkonnareostus ja rämps ja ma suudan selliseid aardeid ühe õhtuga prügikasti visata rohkem kui toona ühe suvega mere äärest leida. Nende ilu on kuhugi kadunud. Tunne on sama Gregori ja Arnoldi lugudega. “Tont nr 5” ei ole rämps, aga mõni kiidab seda 21. sajandil lillekski eriliseks, on tunne, nagu kohtuks tänapäeval inimesega, kes kogub toaseina kirevaid välismaa õllepurke.

Ohoh, mind valiti maakonnauudise pressipreemia kolme sekka

Laekus pressiteade. Rõõm tõdeda, et uudise kategoorias kolmest sõelale jäänud nominendist kaks on Lääne Elust, sh ma ise Lutaku lasketiiru lugudega. Terve pühapäeva rikkusin ära kandidaate otsides ja esitades. Nüüd paistab, et päris tühja see töö ei läinud. Eelmisest pressipreemiast mööduski mul eile või täna 15 aastat.

Žürii valis välja parimad maakonnalehtede lood

Tallinn, 14. veebruar 2017. Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) žürii valis täna toimunud koosolekul välja maakonnalehtedes eelmisel aastal ilmunud parima uudise, arvamuse ja olemusloo nominendid.

Maakonnalehtede uudise nominendid on Urmas Lauri, Kaire Reiljan ja Andrus Karnau Läänes Elus 4. ja 20. veebruaril ja 2. aprillil ilmunud lugudega „Kirsimäe lihatööstuse naabrite kaevuvesi on reostunud“, „Rannarootsi lihatööstuse biopuhasti jääb jänni“ ja „Rannarootsi lihatööstus peab ehitama reoveepuhasti“; Rannar Raba 26. jaanuaril Sakalas ilmunud looga „Linnavalitsuse liige varjas seost vaidlusaluse elamuarendusega“; Karl Eduard Salumäe Sakalas 30. juunil ilmunud looga „haige psüühikaga mehe pere ei saanud taas kliinikust loodetud abi“, 5. juulil ilmunud looga „Psühhiaatrilist abi vajavate inimeste õiguste eest seisev süsteem võib teisest seisukohast olla totaalne jama“ ja 15. detsembril ilmunud looga „Mida näitavad vägivallajuhtumid, mille keskmes on vaimselt haige inimene?“ ning

Tarmo Õuemaa Lääne Elus 20. septembril ilmunud looga „Kuulid vihisevad taluõues“ ja 29. novembril ilmunud looga „Lutaku lasketiir jääb esialgu suletuks“.

Arvamuse nominendid on Margus Haav 28. detsembril Sakalas ilmunud looga „Omasooihara paabulinnu tõejärgne uus ilm“, Erik Kalda 14. aprillil Põhjarannikus ilmunud looga „Riigi väärikuse küsimus“ ja Martin Laine Pärnu Postimehes 15. oktoobril ilmunud looga „Ühe peksja jaht naisi ei päästa“.

Olemuse nominendid on Aime Jõgi Tartu Postimehes 19. veebruaril ilmunud looga „Õde Svetlana Gromova: oma elu lõpul on inimene tark ja hea“, Anne Põder Järva Teatajas 26. novembril ilmunud looga „Pilt passis võib olla petlik“ ning Mart Soidro ja Andrus Kivirähk 17. detsembril ilmunud looga „Andrusega Kerstil külas“.

Võitjad avalikustatakse 3. märtsil Tallinnas Õpetajate Majas toimuval pressipeol. Iga žanrikategooria parim kirjutis saab 1000 euro (neto) suuruse preemia.

Maakonnalehtede uudise kategoorias kandideeris 31, arvamuses 16 ja olemuses 34 tööd.

Žürii tööd juhtis EALLi tegevjuht Mart Raudsaar. Žüriisse kuulusid Raplamaa Sõnumite peatoimetaja Tõnis Tõnisson, Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar, Lääne Elu peatoimetaja ja Pressinõukogu esimees Andrus Karnau ning Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.

Kukkumistrauma, mis laseb magada ainult istudes

Eile oli mul sünnipäev ja helistasid paljud lähedased, kellele ma ise pole ammu helistanud. Nii sain ka teada, et isa oli möödunud nädalal tööl libedaga väga halvasti külili kukkunud.

Läks Õismäel perearsti juurde ja kurtis, et külg ja rindkere on hirmus valusad. Arst ütles, et kannatagu ära ja röntgenisse teda ei saadeta, sest Õismäel on röntgen juba nädal aega katki. Nii jäänudki.

Nüüd on isa maganud nädal aega istudes, sest pikali on liiga valus olla. Istub öö läbi, vahepeal vajub pea ühele või teisele küljele ja jääb natukeseks magama. Kokku tuleb und paar tundi öö kohta. Päev läbi on siis muidugi uimane.

Eilseks oli ema talle augu pähe rääkinud, et läheks kusagile erakliinikusse ja laseks üle kontrollida, mis tal sees viga on saanud.

Ma ei oleks uskunud, et minu vanemad hakkavad kunagi abi otsima erameditsiinilt.