Lõkkemeister

Vasakul lõke kohe pärast süütamist, paremal kaks tundi hiljem. 
Ei tahaks ühtegi puhkusepäeva niiviisi raisku lasta, et õhtul mõtled, kuhu see päev kadus? Mitte midagi pole teinud, midagi pole juhtunud. Seepärast kui hommikul nägin päikest, mitte vihma, mõtlesin, et võtan ennast kokku ja lähen täna Riisiperre emale appi.

Meil on Riisipere lähedal Kivitammil maakodu ja ema kurdab, et on vanaks jäänud ja ei saa kõigi aiatöödega hakkama. Pühapäeval kutsus ta mind mingeid suuri puu- või põõsaoksi kokku tassima, mis isa on maha võtnud, aga mitte ära tassinud. Pärast võiks need veel ära ka põletada.

Kuna esmaspäeval tuli paduvihma, helistas ema uuesti ja arvas, et pole kiiret selle tööga. Ja kuna ilmateade lubas ka tänaseks vihma, leidsime, et töö tuleb jätta kolmapäeva või neljapäeva peale. Ainult et kolmapäeval ei saaks Sirje kaasa tulla.

Kui aga täna hommikul päikest nägin, võtsin ennast kokku ja otsustasin, et ei venita kummi.

Riisiperre jõudsime alles pärast ühte. Sirjele oli emal rohimistöö. Panin vaimu oksahunnikeks valmis, tööriided selga ja uurisin, kus mu töö mind ootab.

– Nii, mida ma tegema pean?
– Ma mõtlesin, et tee lõket.
– Lõket? See ongi kõik?
– No vaata, et tuulega laiali ei lähe ja säti seda kuhja nii, et tuli ära ei kustuks. Ma muidu olen seda ikka iga aasta ise teinud, aga nüüd on puus haige ja raske on.

Ja oligi mu suur ülesanne ja päevatöö lõkketegemine. Natuke oli oksi ka tassida.

Piinlik oli aga kokkuvõttes see, et ma ei saanud oma ülesandega hakkama. Põletamist ootav kuhi oli inimesekõrgune. Tegin sinna mitu tulekollet, vana ahjukütja. Sain kuus või seitse korda tule üles, aga hunnikut tervikuna ei õnnestunudki ära põletada. Kaks tundi käisin ümber kuhja, udisin kaikaga oksi, toppisin ajalehti, sättisin hagu peale. Aga tulekolletest suureks lõkkeks see mägi ei muutunudki. Materjal oli kas liiga toores või märg. Suitsujuga paarist põlenud kännust tuleb veel praegugi, aga hunnik ise on alles.

Hea, et Sirje kaasas oli ja rohis, oli meie käigust ikka kasu ka.

Ilm on endiselt ebameeldiv. Vihma siin küll ei sadanud, aga sooja on vast 16 kraadi, puhub külm ja vali tuul. Toad on jahedad ja niisked, sellised, et tahaks kütmist, mis siis, et keset suve.

Hommikul vaatasin L.A. Confidentialit. Olen seda kunagi 2000. aasta paiku Haapsalu videolaenutuse kassetilt näinud ja mäletasin, et see oli stiilne ja põnev krimka. Nüüd üle vaadates tuli välja, et lugu oli täitsa meelest läinud ja film tegelikult nii tegelaste kui loo poolest paremgi kui mäletasin.

Esimene

Ärkasin hommikul kella kuue paiku vihmapiiskade trummeldamise peale. Vihm peksis vastu aknaplekki ja aknaklaasi, taevas oli hall ja puud tormituulest kooldus.

Panin kohvivee sooja ja hakkasin tööle. Kirjutasin maha kolmapäevase Noarootsi silla detailplaneeringu salvestuse, otsisin välja arvamuslood ja saatsin meilid. Kell kaheksa panin meiliprogrammi kinni ja läksin kööki pannkooke tegema. Puhkus oli ametlikult alanud.

Kurk oli paistes ja olemine uimane. Laupäevase Rannaküla jaanitule järelmõjud. Olen viimasel ajal nii vähe ja harva joonud, et tunnen end juba peaaegu karsklasena. Jaanilaupäeval ka oli kõige kangem jook kohv. Nõval läks aga kõrist alla täpselt liiter viskit. Selleks ajaks olin kaotanud võime mõtestatud lauseid kuuldavale tuua ja mind pandi magama. Selge see, et annab esmaspäeva hommikul veel tunda.

Ilm osutus äärmiselt vaheldusrikkaks. Pool tundi paduvihma, siis kuiva ja päikselist ilma. Ainult kõva tuul püsis. Läksin Sadama tänavale.

Maja oli külm, kõle ja niiske. Kraamisin natuke, võtsin kaasa jaanilaupäeval grillimata jäänud liha ja tulin Uuemõisa tagasi.

Helistas ema, kes pühapäeval oli kutsunud meid Riisiperre, kus ta vajas aias abi. Ütles, et pole vaja tulla ja ilmselt pole tulekul mõtet ka teisipäeval, sest nii hullult sajab, et aiamaal ei saa midagi teha.

Lugesin Loomingu Raamatukogusid, mis Raul ja Lehte sügisel andnud olid. Flannery O’Connori “Tõusuteel kohtuvad kõik” ja Isaac Bashevis singeri “Surnud moosekant”. Esimene oli üsna teravate eelmise sajandi keskpaiga ameeriklasi kirjeldavate novellide kogu, teine aga lahedad lood Poola juutidest 19. sajandil. Eriti kogumiku nimikugu, kus 17-aastase neiu Liebe Yentli sisse poeb elama surnud moosekandi vaim ja hiljem ühe surnud hoora vaim, on murdja.

Õhtul helistas Riina, ütles, et on prouadega Mürtsu baaris ja mindki kutsutakse. Ütlesin viisakalt, aga kindlalt ära.

Mida siis oma kolme nädala puhkusega teha? Eelkõige peaks kuivaks jääma. Kindlasti on plaan majapidamisega tegeleda. Koristamist, lappimist, ja asjade liigutamist on ühes 300-ruutmeetrises majas alati rohkem kui teha jõuab. Sirje arvates võiks nädalavahetusel Tallinnas laulu- ja tantsupeol käia. Eriti rongkäigu pärast, mida ta on seni ainult seestpoolt näinud. Nüüd saaks pealtvaatajarolli proovida. Pole paha mõte. Haapsalus on nädalavahetusel küll Tšaikovski festival ja vähemalt tahan ma oma silmadega näha, kuidas aia taga viigi peal Eesti parimad baleriinid Luikede järve tantsivad. See peaks juhtuma reedel, kui ilm lubab.

Enam-vähem üks leht puhkuseni

Homne leht tuleb huvitav. On üks lugu, mis minu ettekujutuses oli parem, aga tegelikult ei ole sellel ka midagi häda ja seepärast ma ei ütle, mis loost ma räägin. Ma arvan, et lugeja ei arvagi seda ära. Eriti meeldib mulle esiküljelugu – mõnus suvine üllatus.

Aga see pole tähtis, vaid et puhkuseni on jäänud üks leht veel! Siis paar päeva online’i teha ja kolm nädalat vabadust!

Laupäeval oli juba nii kena suvi, et paremat ei oska tahtagi. Muidugi voorisid viigi ääres suvitajad ja nüüd, kus aed on maha kistud, jääb 90 protsenti neist seisma ja meie õue imetlema. Osa vaatavad õunapuid, teised õue sügavusse. Mida täpselt, ei tea. Ise vargsi loodan, et mind, sest ma olen nii kütkestav.

Saagisin käsisaega maha aiapostid. Nii madalalt, et muld kraapis sõrmenukid maha. Olid vast alles pehkinud. Mõni oli sipelgakäike ka täis ja üks õnnestus raudtorust lihtsalt välja tõsta.

Kolm lehte puhkuseni

Läks veel üks leht trükki. Minu arust tuli päris hea, ainult arvamuslugu oli totaalne jama ja reklaami oli palju. Nüüd veel kolm lehte peatoimetada ja siis puhkusele.

Kohe puhkuse alguses tahaks koos vennaga viigi poole uue aia ehitada. Täna tegin selleks väikse eeltöö.

image

Puhkuse advendikalender

Peatoimetaja eilsest puhkusel ja mul veel vähem kui kaks nädalat oma kolme vaba nädalani. Loen päevi ja lehti. Päevi on kõvasti rohkem, sest jaanilaupäeval lehte ei ilmu. See nädal veel kaks numbrit ja järgmisel ka kaks.

Tänane leht läks õige vähese vaevaga, sest juhtus midagi harukordset –terve esikülg oli reklaamiks müüdud. Eks esikülje peauudise otsimine olegi toimetuse kõige raske ja tähtsam töö. Puhast Läänemaa uudist oli ainult üks lehekülg ja see sai enne korralikke lugusid täis kui jõudsin nina nuusata. Ka neljanda ja viienda leheküljega oli põhimure, mida mitme arvestatava variandi hulgast valida. Neljas tuli küüditamise aastapäevast, välja jäid nädalavahetuse kultuurisündmused. Spordiküljel sai eelistatud valdade suvemänge, rallit, vehklemise olümpialepääsu ja Kanepit, välja jäi kõik muu.

Arvamusega oli – nagu suvel ikka – rohkem ragistamist. Lõpuks võtsin Pevkuri ja Ossinovski kõned ette ja hakkasin neid kordamööda lühendama. Paberile pääsemise au said seekord sotsid.

Tavaliselt on suvise ajalehenumbri kokkupanek hoopis teistsugune. Eelmisest lehest ei ole üle jäänud ühtegi lugu ja hommikusel koosolekul ei ole kellelgi uudiste ideid, sest midagi tõsist ei toimu.

Nüüd on neli lehte veel, neist kõige raskem ilmselt järgmise neljapäeva paksem leht. Pärast seda lubasin veel pühade ajal valves olla ja online’i teha, siis on puhkus.

Viies samm. Soome odrakarask

Võtsin kevadel ette Maire Suitsu ja Lia Virkuse “Suure küpsetamisraamatu” I osa ja otsustasin sealt järjest retsepte ette võttes küpsetama õppida. Neljas samm sel teel, odrakarask, oli täielik läbikukkumine ja kahtlustasin vigast retsepti. Järgmine oli Soome odrakarask. See kõlas kui maailma kõige lihtsam toit. Vaja oli:

1 liiter jääkülma vett võ hapupiima;

2 tl soola;

7-8 dl odrajahu.

Tunnistan ausalt, tegin seda ammu, umbes kuu aega tagasi. Eks pisemad asjad on juba meelest läinud, aga paljukst neid olla sai. Peamine on meeles. Segu sai kohutavalt vedel. Retsept käskis vedeliku ja jahu tainaks segada ja 1 cm paksusteks kakkudeks vormida,  aga see, mis minul välja tuli, oli enam-vähem vedelik. Kratsisin natuke kukalt ja hakkasin vähehaaval jahu juurde segama. Ma ei tea, kui palju ma seda panin. Vist terve paki. Selleks ajaks tekkis enam-vähem vormitav segu.

Lükkasin pätsid maksimumkuumusel ahju ja hoidsin soovitatud 8-10 minuti asemel veidi kauem, nii et hallid kakud läksid pruunikaks.

Pärast mässisin – jälle nii nagu kästud – need rätikusse.

Tulemus oli küll söödavam kui eelmine karask, aga ikka suhtelislt veider. Pätsid olid tihked ja elastsed, nii et kui mõni oleks maha kukkunud, oleks ta ilmselt põrkama hakanud nagu seest täis kummipall, aga püsisid vähemalt ühes tükis. Maitse poolest meenutasid nad kuivatatud ja kaasaskandmiseks sobivasse vormi valatud odrakörti. Mulle tangupudru maitseb, nii et see oli ok, aga ma ei ole kindel, et tulemus pidi selline olema.

 

Ostapenko!!

Tänane päev läheb küll spordiajalukku. Enne Prantsusmaa lahtisi WTA 48., äsja 20aastaseks saanud Jelena Ostapenko Lätist võitis Pariisi finaalis Simona Halepit.

See iseenesest on spordiime, aga kuidas ta mängis! Võttis imepunkte ja Halepi servigeime, et siis need kohe lõdvalt maha mängida. Esimese seti kaotas, teises setis 3:0 taga ja paistis et mäng on läinud. Aga ei. Uskumat võit. Tennise vaatamine ei ole keskeas väheliikuvale meesterahvale südamekohane.