Kingitus väikevennale

Jõle lahkeks olen läinud. Muud polegi kui ainult kingitused. Aga midagi pole parata, nõutakse. Niisiis, täna saab mu noorem vend Urmas 41-aastaseks. Laupäeva lõuna paiku istusime Haapsalus Laterna baaris, sõime Laterna šnitslit ja jõime õlut ja tekiilat, kui vend hakkas mind noomina, et ma oma blogi ei pea. Tema, kes ta üldse millegi lugemisest ei hooli, väitis, et on truu lugeja ja on kümneid kordi tühja siin blogis käinud. Ta olevat väga pettunud. Niisiis, palun, Urmas!

Ta ajas veel veidrat juttu. Väitis näiteks, et ei ole kunagi varem Laterna baaris olnud. No ma ei tea. Mul sai 2. märtsil 20 aastat Lääne Ellu tööletulekust ja Haapsallu elama-asumisest täis. Ta on siin piisavalt käinud, et see lihtsalt ei saa võimalik olla. Seda enam, et vanasti polnudki palju muid variante kui Grande, Sadama baar, Laterna baar.

Laupäevane pidu läks üldiselt nii nagu 2000. aastate alguse peod. Laupäeval varakult linna peale, natuke aega majas oma napse (oli üks huvitav pirnijook), bowling ja edasist ma enam ei tea. Ammu ei ole sellist asja olnud, et ärkan ja ei tea eilsest õhtust suurt midagi.

Hiljem tuli meelde, et istusin sel laupäeval esimest korda elus Dietrichis. Jõime seal õlut.

Advertisements

Tegime raamatublogi ka

Kui ei ole ammu siia postitanud, jäävad ka mõned tähtsad asjad kirjutamata. Tegime Kaiega raamatublogi Kirjakoi. Põhimõte on lihtne – iga raamatu kohta, mille läbi loeme, peab tegema postituse. Enne järgmist ei tohi lugema hakata. Oleme seda mõtet kõrtsiõhtutel juba ammu arutanud. Et muudkui ahmime raamatuid ja jahvatame neist ja see pakub suurt lõbu, aga ununeb. Nüüd on see juba mõnda aega toiminud ja töötab päris hästi selles mõttes, et tore on pärast lugemist teha väike distsiplineeriv pingutus ja oma mõtted sõnastada.

Minu esimene kingitus Eesti vabariigile

Kõik teevad Eesti vabariigile 100. aastapäevaks kingitusi, millest üks on veidram kui teine. Kui mina näiteks oleks vineertahvlist välja saaginud elusuuruses naisterahva silueti, kleepinud selle näokohta kadunud vanatädi Helmi näo ja viinud selle tema kunagise kodutalu õuele, siis oleks ilmselt helistatud, kuhu vaja ja õigesti oleks tehtud. Hea kui peksa poleks saanud. Aga valitsus teeb seda kõigi endiste riigivanematega (kaks neist on pärit siitkandist, mitte kaugel tädi Helmi lapsepõlvekodust) pluss saadab veel iga kuju juurde ministri, kes seob kujule kaela sinimustvalge salli.

Eks sitt kink ole ka kink, peaasi, et kinke on palju.

Mõtlesin, et sissejuhatavaks kingiks tõmban jälle selle blogi käima. Nii et palun, austatud iseseisev kodumaa. Ja seega ei ole sellel midagi pistmist (vist) Madikeni noomitusega, et ma olen blogi unarusse jätnud. Sain selle etteheite (päris kindel ei ole, uduselt on mdagi meeles) osaliseks oma sünnipäevapeol möödunud teisipäeval Talumehe kõrtsis, mis oli tore.

Lumi või mitte, õunamees peab oma tööd tegema

Erinevalt suurest osast ülejäänud Eestist on meil sel aastal päris hea õunasaak. Ainult et muidugi ei jõudnud nad õigel ajal valmis saada. Terve sügisel olen lubanud, et lähen vanematele appi õunamahla tegema. Siiani lükkasime edasi – küll oli liiga vara ja õunad veel hapud, eelmine nädal ei sobinud mulle, sest oli ju vaja ka Haapsalus muru enne talve ära niita ja puud kuuri vedada. Leppisime kokku eeloleva nädalavahetuse peale.

Kui täna terve öö tihedat lund langes, kujutasin juba ette, kuidas ema mind telefonis rahustab, et ega sellise lumega ei korja mingeid õunu kokku. Need on ju lume all.

Täna helistasin, aga ema ajas hoopis teistpidi juttu. Kõigepealt kuulsin, kuidas isa kõrvalt hõikab: “Küsi, tuleb ta ikka laupäeval?” Vastasin vabatahtlikult, et jaa, muidugi, minu õunamahlategemise indu mingi lumi juba ei kahanda.

Ja ema kiitis takka. Tühja sest lumest. Nemad olid juba eelmisel nädalavahetusel, kui külma tegi, kogunud paraja hunniku õunu varikatuse alla ja nendest üksi saab oma sada liitrit mahla kätte. Ja puude otsas on ka, vaja ainult alla võtta.

Tuleb vist läki-läki ja karupüksid välja otsida, sest nädalavahetus möödub õues. Loodan, et mahl pressis ära ei külmu.

Imelikud asjad

Kui ma täna hommikul Uuemõisast Haapsallu tööle kõndisin, nägin tee ääres kaht imelikku asja. Kõigepealt oli bussipeatuse pingil paar naiste kõrge kontsaga kingi. Mitte pingile visatud, aga mitte ka päris kõrvuti, vaid umbes nii, nagu oleks inimene pingi peal seisnud ja siis kingadest minema lennanud. Mis on muidugi ebatõenäoline isegi öises Haapsalus, kus võib imeasju juhtuda. Eile oli teisipäev ja teisipäeva öösiti, eriti oktoobrikuus on Haapsalu välja surnud. Kaubamajast pool kilomeetrit Tallinna poole tee ääres ei tohiks kindlasti mingit elu olla. Ja ilm oli veel hommikul nii külm, et kõik see maa oli valge ja lombid külmunud, nii et sukkades kaugele ei silka.

Edasi kesklinna poole paistis ühe eramaja aiahekist jalgratta moodi asi, umbes nagu oleks jalgrattur vastassuunavööndis teelt välja sõitnud ja üle kõnnitee ning mururiba kihutanud, kuni hekk ta kinni pidas. Sõitjast polnud mingit märki ja jalgratas paistis ka imelik, justkui ühe rattaga ja seisis püsti. Lähemalt sain aru, et on hoopis ratastool. Huvitav on küll silme ette manada pilti liiguljast ratastoolijuhist, kes on käsitsi andnud oma sõidukile sisse nii suure hoo, et kaotab selle üle kontrolli ja juhitavuse minetanud ratastool paiskub üle sõiduridade hekki. Kardetavasti on see aga poisikeste temp, kes arvavad, et ratastooli lõhkumine on väga naljakas. Sel ajal kui ma ratastooli põrnitsesin, pidas seal kinni ka politseibuss ja politseinik tuli asja uurima. Tõmbasin musta kapuutsi sügavamini pähe ja kõndisin kiiresti edasi.

Veelgi imelikum üllatus ootas mind õhtul. Olin Sadama tänaval tuba kütnud üleeile ja teadsin, et kuigi see on juba külm, siis kui ma seda täna kütma ei lähe, on seal homme lausa väljakannatamatu. Homme aga ma pean seal olema. Andsin all kassidele konservid kätte ja läksin ahjule tuld alla tegema. Toas oli 14 kraadi sooja. Otsisin tulehakatuse ja välgumihkli, märkasin üllatusega, et ahjusiiber oli lahti, kuigi olin selle üleeile öösel kindlasti kinni teinud. Seletasin seda nii, et olin öösel tundnud toas vinguhaisu ja ilmselt siibri uuesti lahti teinud ning hiljem selle unustanud. Lükkasin siibri kinni. Võtsin kätte paar parajat puuhalgu, kükitasin ahjusuu ette ja alles siis märkasin, et ahju all juba oli tuli. See pani kukalt kratsima. Tegin siibri uuesti lahti ja edasi ei osanudki midagi ette võtta. Ju Kaivo oli hakanud mu ahju kütma, kuigi ma ei olnud taibanud seda talt paluda. Kui ta aga oli kütmist alustanud, ju ta selle ka lõpuni viia kavatses. Aga sel juhul polnud mul vaja 14-kraadises toas passida. Korra koputasin ka ta uksele, aga keegi ei vastanud. Läksin Uuemõisa minema. Olin veel teel, kui helistas Kaivo. Tema oli imestanud, kui avastas puid juurde viskama minnes, et mu ahi on vahepeal ise puudega täitunud, kuigi ühtegi inimest majas ei ole.

Noh ja nüüd on väljas kole torm ja kõik kohad on märga lund täis tuisanud. Oli ikka õigus Uuskalda puhkeküla perenaisel, kes täna lehekogumistraktori seljast maha keeldus tulemast, sest ühtegi minutit ei olevat raisata, kui tahab lehed enne lund kokku korjata.

Megareportaaž megavallast

IMG_1193

Mis on Haapsalu ja Ridala uue Lääne-Nigula kõrval? Kössitav kääbus! Seda sain tunda pühapäeval, kui sõitsime kõigepealt Tarmulaga läbi kõik kolm Haapsalu jaoskonda ja Ridala vallast Uuemõisa ning siis Kairega kõik kaheksa Lääne-Nigula valimisjaoskonda.

Kõigepealt sõitsime Martnasse. Sinna jõudis just buss Martna valla teisest otsast, mis pidi valijaid tooma. Üks inimene kasutas võimalust. Muidu oli valimisprotsent hea.

Martnast edasi põikasime senise Lääne-Nigula valla territooriumil asuvasse Paliverre, kus kuulsime, et vallalehes oli kahe sotsi number läinud vahetusse, keegi oli kodus seetõttu vale numbri üles kirjutanud ja jaoskonnas märkas viimasel hetkel, et numbrid ei lange kokku.

Paliverest Kullamaale viib lahe otsetee, mis on osalt asfalteeritud, osalt üsna metsik, aga praegu tohutult ilus. See telefonipilt autoaknast ei suuda tegelikkust edasi anda.

Kullamaal jaoskonna kõige toredam asi oli kodukohvik, mille perenaine oli peaaegu öö läbi küpsetanud maitsvaid saiu, pirukaid, kooke.

Risti jaoskonnas oli väga palju jaoskonnaliikmeid. Istusid lausa mitmes reas, nagu klassis, nii et esmapilgul uksest sisse piiludes arvasin, et seal on mingi pühapäevane rahvaülikooli klass.

Edasi sõitsime Nõvale, kus vallamaja kõrval asub tuletõrjekomando, milles oli valves Tarmo. Lobisesime. Ilm oli nii soe, et tekkis tahtmine päikest võtta.

Aga pidime edasi sõitma, sest kell oli juba neli, meil aga pool valda läbi sõitmata.

Järgmine peatus oli Noarootsi keskus Pürksi. Seal arvasid mehed, et ühinemisega tuleb üks kolhoosiaeg tagasi. Teelt võtsime peale ühe napsuse meesterahva, kes tõttas tööle Norra. On ikka elu – vehid kaks nädalat Norras töötada, tood raha koju, aga juhe on koos ja lähed välja pidutsema. Naine on kodus tige, laps pole sind õieti näinudki, sina sõidad pühapäeval jälle Tallinna lennujaama ja Norra.

Ja olidki jäänud ainult kunagise Oru valla keskus Linnamäe ja Lääne-Nigula keskus Taebla. Selleks ajaks oli mul reportaažist kopp ees ja tahtsin ainult koju. Hea, et Kaire pidi kirjutama. Koju jõudsin pool kuus. Sõin, magasin tunni ja siis Uuemõisa lossi valimisliidu Meie Inimesed pidu vaatama. Sealt sain tagasi vist 11-12 vahel.

Aga loo moraal on see, et keegi isegi vist veel ei taju, kui suur on uus Lääne-Nigula, mis hõlmab tervet Põhja-Läänemaad. Hakkasime sõitma u 11.30 ja jõudsime tagasi 5.30 – kuus tundi, et suuremad keskused läbi sõita.

Näosaate mittevaatamise plussid ja miinused

Pole TV3 ja Kanal 2 pärast nende vabalevist lahkumist erit vaadanud. See ei ole olnud mingi vihane ja absoluutne boikott, vaid võimalusel vältimine. Tegelikult ei ole see üldse raske olnud, tavaliselt on midagi põnevamat vaadata või teha. Aga näosaadet olen paar hooaega vaadanud, täna mitte.

Alguses oli nagunii jalka. Liverpooli ja Newcastle’i mängu eelistan näosaatele igal juhul.

Lugesin. Praeguseks ei ole saade veel läbi ja olen lugenud Sartre’i jutukogu “Sein” umbes 50 lehekülge.

Mõlemad on paremad ajaviitevormid, nii et lähevad näosaate mittevaatamise plussidena kirja.

Aga kardan, et on ka üks miinus. Eelmisel hooajal küsis Toomas Ridala mälumängus paar korda heliküsimusena, kes laulab, ja nõks oli selles, et laul oli tegelikult näosaate versioon. Need punktid võivad nüüd kaotsi minna.

PS. Nüüd, kus blogimiskuu sai läbi, õtsin ette uue proovikivi ja vaatan, kas suudan oma Twitteri kontole elu sisse puhuda. Täna oli täitsa tore mikroblogida, @ouemaa on mu nimi seal.