Kreeta päevik, 26. oktoober. Automatk mägiteedel ja Agios Nikolaos

Järgmisel päeval läksimegi pärast lõunasööki oma esimesele väljasõidule. Ailar näitas Urmasele, kuhu sõita, aga rendiauto GPS-is oli nende eilne teekond ka mälus, nii et teoreetiliselt ei olnud meil mingit eksimisohtu. Pean enda kohta ütlema, et autoga sõita ma ei oska, uljast sõidustiili ja kõrgust kardan, nii et eelkõige ootan kiiret päralejõudmist Agios Nikolaose linna, mis asub umbes 40 km kaugusel.

Vale pööre 1. Esimesed poolteist kilomeetrit mere äärest suure maanteeni läbisime veatult. Seal väike jõnks ja vasakule ning mõni kilomeeter otse, et siis end ühele vasakpoolsemale teele jõnksutada. Veidi enne seda algas aga teeremont.

“Otse,” ütles Elina.

“Võib-olla eile seda veel ei olnud ja seepärast sõitis Ailar otse. Ma lähen siit kohe vasakule,” vaidles juht.

Vasakpöördest sai elegantne poolring ja avastasime end sõitmas laia maanteed mööda soovitule hoopis vastassuunas.

Lõpuks saime sellelt teelt maha, järgmiselt ka ja umbes 20 minutit ja 15 kilomeetrit hiljem avastasime, et oleme teinud täiusliku ringi ja jõudmas jälle teeremondi kohta, kus olime vales kohas vasakule pööranud.

Vale pööre 2. Sõitsime julgelt remondis teed mööda edasi. Järsku nägin paremale näitavat teeviita Agios Nikolaose nimega. Ütlen Urmasele “Siit paremale!”, aga see põrutab edasi.

Varsti oli selge, et oleme jälle suurt ja mahasõitudeta maanteed pidi läände sõitmas. Urmas seletas, et arvas, et ma tegin nalja. Väikse seiklemisega jõudsime taas  tagasi alguspunkti algpunkti.

Vale pööre 3: õige pööre. Saime lõpuks selle pöörde õigesti tehtud, nagu kinnitasid ka suured sildid tee ääres. Liikusime mõnda aega mäkke ja Agios Nikolaose poole, mis oli ikka umbes 40 km kaugusel. Vasakule avanes võimas vaade. All oli näha kilomeetrite kaupa mererannikut ja turistilinnakesi. Paremal mäed. Proovisin vaateid autoaknast plõksida, aga suurema eduta. Kahjuks kaotasin seda tehes valvsuse ja ei saanbud enam sotti, kuhu suunas edasi liikuda. Urmas, Sirje ja Elina ka ei teadnud.

Sõitsime mäkke. Vastu tuli suur veoauto. Jätkasime vapralt serpentiinil siksakitamist. Alguses magistraalina tundunud tee muutub järjest mahajäetumaks ja üksildasemaks. Veoautosid tõesti oli. Urmas oli valmis juba ümber pöörama, aga nii kitsal mägiteel oli see võimatu, sest kukuksime lihtsalt üle mäeserva sügavikku.

Järsku lõppes tee meie ees ära. Ahmisime õhku, aga saime aru, et tuleb teha järsk pööre vasakule. Otse ees sügaviku põhjas avanes veider vaade. Veoautod nagu sitikad ja mägede kaupa vanu madratseid ja muud kraami. Meie tee viis mägedega piiratud augu suunas. Kurat, olime leidnud üles prügimäe! Alla tagasi sõites panime tähele, et tõepoolest oli igal üles rühkival veoautol prügikoorem kastis.

Vale pööre 4: viimane eksitus. Olime katse-eksituse meetodil juba suure osa lähikonna teid välistanud ja valisime allesjäänutest kõige usaldusväärsema. Ka see viis mäkke ja jõnksutas üles-alla nagu ameerika mäed. Aga sama teed mööda sõitis edasi-tagasi veel terve hulk sõiduautosid. Peagi jõudsime vägevasse mägilinnakesse, kus sirged teed päris ära lõppesid. Küll kerkis kitsas tänav meie ees seinana üles, küll kadus nii järsult alla, et tekkis kukkumistunne. Samal ajal siksakitas see vanade valge krohviga majade vahel paremale-vasakule. Märkasin tavernasilte ja inimesi ja see paistis kõige lahedam koht, kuhu me reisi jooksul sattunud olime. Olin valmis Agios Nikolaosele käega lööma. Ühtäkki sai meie tee päris otsa. Olime jõudnud küla ühte kõrgemasse punkti kellegi hoovis, kust tee enam edasi ei läinud. Tuli oma rendi-Škodaga sellest kolmemõõtmelisest labürindist jälle väljapääs leida. Kahjuks ei jõudnud ma selle asula nime märgata.

Viiendal katsel saime lõpuks õigele rajale ja järgmised kolmveerand tundi sõitu oli lausa igav.

Agios Nikolaos ise oli kiidusõnu väärt. Kui põhjarannik muidu oli tuuline ja taevas pilves, siis Agios Nikolaose meri oli tegelikult suur laht ja seetõttu ka sile. Ilm seal oli päris palav. Liivased mererannad ja promenaadid olid päris linnatänavate ääres, majad ja üles-alla kitsad risti-rästi tänavad meenutasid postkaarte. Päris linnasüdameks paistis olevat üks sügavsinine veesilm. Selle ühes küljes oli kalju, kahes küljes majad ja kolmandas  tänavakohvikud.

Seal saime tunda kõik-hinnas needuse uut külge. Vaatad välikohvikute Vahemere-hõrgutisi, aga süüa neid ei saa, sest kõht on hotellilõunat veel täis. Näppisime seal suveniire, käisime paaris poes, proovisime vett, istusime kohvikus ja pidimegi hakkama tagasi sõitma, et õhtusöögi ajaks hotellis olla.

Vale pööre 5: ilus vale. Linnast välja sõites sattusime vist ühel ristmikul võtma liiga parempoolse tee. Ja jumal tänatud, sest jõudsime nii kõige ilusama vaatega paika kogu reisi jooksul. Peaaegu kogu selle vale tee sõitis meil sabas politsei, mis tekitas ka pisukest närvikõdi, sest Urmas oli juhiloa hommikul hotelli unustanud. Kui pildid said tehtud ja politseiauto maha raputatud, pöörasime otsa ringi ja läksime õigele tagasiteele.

Vale pööre 6. Olime ehk mõne kilomeetri kaugusel oma hotellist, kui suutsime õigest teeotsast mööda sõita. Juba oli läinud pimedaks. Põrutasime oma kümmekond kilomeetrit edasi, sest ei leidnud mahapööramisvõimalust.

Vale pööre 7. Vale hotellitee ots. Pöörasime ära liiga vara ja jõudsime mingisse teise hotellidepiirkonda meist läänes. See ei olnud enam isegi naljakas.

Lõpuks kõik laabus. Hotell, õgimine ja vabakava.

Kreeta päevik, 25. oktoober. Üllatus hotellis

Olime neljakesi omal käel jõudnud Kreeta saarele hotelli, mida meie teada ei paku veel ükski Eesti reisifirma. Polnud mingit põhjust arvata, et peale meie nelja oleks just selles hotellis olnud mõni eestlane. Ja ometi kuulsime oma hotellitoa ukse taga, kuidas keegi hüüab Sirjet!

Pöörame ringi ja näeme koridori teises otsas mitte lihtsalt eestlasi, vaid häid tuttavaid Kajat ja Ailarit. Kaja on Sirje kolleeg, mina olen mõlemaga töö kaudu ammu tuttav. Haapsalu inimesed. Selgub, et nad olid suvel juhuslikult ostnud üliodavad lennukipiletid Kreetale ja jõudnud sinna mõni päev enne meid, reede õhtul. Lepime kokku, et kohtume hiljem all fuajees.

Meie tuba on üle keskmise. Voodi on mõnusalt lai ja hea madratsiga, kappe on rohkem kui tavaliselt ja kusagil pole hallituslaike või koorunud värvi. Ja rõdu vaatega hotelli siseõue ma Vahemerele! Pakime kohvrid kiiresti lahti ja läheme mere äärde jalutama.

Olen kõvasti ülekaaluline, lausa rasvunud. Mulle meeldib kõndida. Väga armastan võistlusmomenti. Kui need kolm asja kokku panna, on loogiline, et loen samme, kogun läbikäidud kilomeetreid ja olen end mitmele Endomondo võistlusele kirja pannud. Nendega on end lihtsam kõndima motiveerida, kui vahel muidu ei viitsi. Just enne Kreekasse minekut muretsesin, et meie toimetuse kujundaja Tiina on must tänavu Endomondos ül 200 kilomeetri rohkem kogunud. Oi kuidas tahaks teda kinni püüda.

Kreetal avastasin, et Endomondo kasutamine ei kulutagi hiigelkogustes andmesidet ega tekita megaarveid, nii et otsustasin vahet Tiinaga vähendada. Läksime Sirjega mere äärde jalutama.

Tormine Vahemeri oli elamus. Värvid! Läänemeri oleks samas olukorras olnud pruunikashall, Vahemere vees küütlesid vaheldumisi imeilus türkiissinine ja mereroheline ning isegi lainetest pritsiv merevaht oli valgem ja ilusam kui meil. Nüüd ma saan aru, miks vanad kreeklased oma ilujumalannal Aphroditel merevahust sündida lasid. Rannad ise olid tühjad, kuigi hotelliõuedel ja promenaadil käib üpris tihe sagimine.

Kella poole kaheks lähme hotelli lõunasöögile. Üks mu lapsepõlve lemmikraamatuid oli M.A. Nummineni muinasjutukogu, mille ühes loos – vist “Reaktiivpoiss vaatlb maailma” – satub peategelane koolipoiss vene külalislahkuse küüsi. Väliskülalisele kaetakse peolaud hea-paremaga ja teda ei lasta kuidagi minema, kuigi küht on lõhkemiseni täis. Vanad asemel tulevad üha uued hõrgutised. Nii oli ka selles lõunalauas. Lugematu arv erinevalt valmistatud oliive, juustusid ja salateid, tosin sorti oliiviõli, kümmekond kala- ja liharooga, sealhulgas mõõkkala, lammas, part. Tulemus on see, et sööme igaüks oma kolm taldrikutäit ja ikka jääb kripeldama, sest veel rohkem jäi proovimata. Kaja ja Ailar lohutavad, et nii see käibki. Tuleb lihtsalt rohkem veini juua, siis läheb toit libedamalt alla. Seda me ka teeme.

Kaja räägib, kuidas märkas mind juba vilksamisi enne, kui mängis koos noorema tütrega hotelli tenniseväljakul tennist, aga arvas, et see ei saa ju mina olla – ikkagi Kreeta, mitte Haapsalu.

Tennist mängis ta selleks, et saaks ennast korralikult soojaks enne merre ujumaminekut. Selgub, et merevesi oli väga soe ja eelmistel päevadel olnud ka ilm lausa palav ja tuulevaikne. Ujumisest sõna klassikalises tähenduses siiski palju välja ei tulnud. Kaja pakub meile oma tennisereketeid ja reserveeritud väljakut, sest nad ise plaanivad pärastlõunal rendiautoga Agios Nikolaosi nimelisse linnakesse sõita. Mind vallutab täis kõhust ja magamatusest rammestus, otsustan teha lõunauinaku.

Kui pärast rõdult alla vaatan, näen õues teiste päevitajate seas Urmast ja Elinat. Läheme alla. Urmas kipub merre ujuma. Sirje vaidleb vastu, et see on ohtlik. Lõpuks läheme Urmasega kahekesi. Meie hotell on ümbruskonna üks uhkemaid, aga mereranna jupp selle juures on kehva ja kivine. Merelainete jõud on kohutav. See laine, mis kalda poole liigub, polegi nii hull, aga tagasi voolav vesi niidab jalust ja viib avamere poole. Liivapõhjaga kannataks selle ehk ära, aga kui sind rullitakse mööda kivisid, saab isu kiiresti täis. Oleme kiiresti veest väljas. Positiivse poole pealt – merevesi oli tõesti üllatavalt soe.

Teeme paar otsa ka basseinis, aga seal on tõesti külm vesi.

Tenniseaeg jõuab kätte. Sirje pole tennist üldse mänginud ja mina vähemalt 25 aastat mitte. Käisin lapsena pool aastat trennis, kus muud ei teinud, kui tagusime palli vastu kilehalli seina. Treener toona muudkui kinnitas, et meil on väga vedanud, sest saame nõnda kohe õige käe- ja löögiasendi. Need, kes omal käel mängima hakkavad, rikuvad aga igaveseks , sest saame nõnda kohe õige käe- ja löögiasendi. Need, kes omal käel mängima hakkavad, kaotavad aga igaveseks lootuse tõsiseltvõetavaks tennisemängijaks saada.

Mõningase proovimise järel hakkavad meil löögid üle võrgu ja väljaku piiresse maanduma. Mõni harv kord juhtub ka, et vastuvõtt õnnestub. Oleme siiski elevil, sest tunneme progressi.

Väljaku äärde tulevad Urmas ja Elina. Anname neilegi lahkelt võimaluse oma tennisealast ebakompetentsust demonstreerida. Nad löövad mõlemad täiesti valesti. Peab siiski tunnistama, et mängu on neil vähemalt sama palju kui meil.

Lõpuks esitan Urmasele väljakutse teha lühimäng kahe geimivõiduni. Urmas võidab 2/0, tehes seda täiesti valede ja amatöörlike mänguvõtetega. See ei sega teda mind narrimast. Hiljem kurdan seda Kajale, kes on ise treener. Ta kinnitab, et õigus on minul ja ütleb, et on ise samasuguste amatööridega kimpus, kes ei oska mängida, aga korjavad punkte.

Õhtul võtan end kokku ja hakkan Kreeta päevikut kirjutama. Muidugi ei lasta mul vabalt luua, vaid kupatatakse õhtusöögile. Jupikese saan siiski üles. Ikka jääme hiljaks, sest Urmas ja Elina ning Kaja ja Ailar on söömisega juba poole peal.

Kõht on lõunasöögist veel täis. Vahetame nõkse, kuidas kahe söögikorra vahel rohkem energiat kulutada. Selgus, et sellepärast Kaja ja Ailar tennist mängivadki.

Pärast sööki algab hotelli fuajees suur tasuta alkoholi konsumeerimine. Et lapsed seda ei segaks, pakutakse neile samal ajal naljakat lastediskot, kus hotellitöötaja neid kenasti tegevuses hoiab.

Urmas, kes kodus on tuntud viina- ja Vana Tallinna austaja, on Kreetal läinud Ouzo peale üle. Ta ahvatleb selle peale ka mind. Eriti hea on see sidrunimahlaga. Me trimpame ja ei jõua ära imestada, kuidas kaaslinlased Euroopa teises otsas nõnda üksteise otsa komistavad.

AIlar ja Kaja kiidavad linna, kus nad pärastlõunal käisid. See olnud kitsaste tänavatega ja meri ulatunud otse vanalinna. Vaated olla võrratud ja tuulest polnud seal jälgegi. Pakuvad meile järgmiseks päevaks oma rendiautot, kui tahame ka sinna minna.

Tiksume umbes keskööni ja minu arust oli meil lõbus.

Kreeta-päevik. Jõuame kohale

Laev ei jõudnud Heraklioni sadamasse kell kuus, vaid pool tundi hiljem. Mõni minut hiljem seisime kohvritega kai peal ja meil polnud õrna aimugi, kuhu me selles ööpimedas linnas peaks minema. Enne reisi oli kõigil ju tööl nii kiire, et eelluuret me Kreeta kohta ei olnud teinud. Minul oli kusagilt meelde jäänud, et hotell on linnast 3 km kaugusel – paras jalutuskäik. Urmas arvas, et kohvritega on see siiski tüütu. Elina kontrollis netist hotelli asukohta ja selgus, et sinna on 30 km. Kuna tubadesse pidime nagunii pääsema alles kella kahest, ei olnud meil hotelli kiiret ja otsustasime, et ei otsusta praegu midagi ja lähme lihtsalt linna peale.
Valida oli kahe tee vahel – kas otse sisemaa suunas või piki rannikud. Suure linnakaardi järgi, mis sadamas seisis, pääses kesklinna mereäärt pidi mööda Veneetsia sadamast. Ausalt öeldes ei oska ma seletada, miks meile mõte magavasse kesklinna minekust targem tundus kui sealsamas sadamas oma kohvrite otsas istumine.
Olime jõudnud ehk paarsada meetrit astuda, kui leidsime bussijaama ja selle kõrval autorohke taksopeatuse, Hea teada, võib vaja minna. Marssisime edasi.
Merest kerkis kandilise, pealt sakilise kivikindluse siluett, milline minu jaoks iseloomustab Itaalia prints-kaupmeeste aega. Rakendasin deduktsiooni ja pakkusin, et Kreeta on näiteks renessansiajal kuulunud Veneetsiale. Pärast selgus, et just nii see oli.
Linn oli tõesti pime ja inimtühi, aga järjest rohkem oli kõrtse, mis võiks ju olla märk, et läheneme keskusele. Järgmisest suurest tänavast keerasime üles ja jõudsime väiksele väljakule, mille kohvikud olid juba lahti. Ühte neist lasksime end sisse visata. Laevas ju hommikusööki polnud.
Pildistasin väljaku keskel seisnud lõvidega purskkaevu ja mõtlesin, et täitsa kena koht. Hiljem lugesin, et purskkaev on 17. sajandist, tegemist on Heraklioni vanalinna keskpunktiga, mida kutsutaksegi vist Lõvide väljakuks, ja et selles saare pealinnas, kus elab umbes 200 000 inimest, eriti palju toredamaid kohti polegi. Meie huupi valitud teekond sadamast väljakule oli umbes poolteist kilomeetrit.
Sisseviskaja tuli uurima, mis riigist me oleme. Noogutas ja ütles, et paar päeva tagasi käis siin samuti paar eestlast ja tema, kes ta meie riigist suurt midagi ei teadnud, läks õhtul kodus netti, guugeldas ning sai teada, et meil on Euroopa parim public service. Saime kreetalaselt tunnustuse õlalepatsutuse kujul. Paistab, et valitsuse promotöö kannab vilja, peaks vist Taavi Rõivasele šokolaadikarbi saatma.
Kell oli saanud kaheksa, kui tuli väike vihmasabin. Päris märjaks asfalt ei saanud. Ilm oli siiski väga soe ja mõnus, isegi pool seitse sadamas seistes piisas t-särgist ja lühikestest pükstest. Hiljem selgus, et see jäigi meie saarelolekuaja suurimaks vihmasajuks.
Netis taksohindu uurides leidsime, et hotelli peaks saama 40 euroga. See oli nelja peale vastuvõetav hind. Ehk saab vähemalt kohvrid hotellis kohe hommikul ära anda, kui me ka ise veel sisse ei pääse.
Võtsime takso, mille juht lubas meid ära viia 35 euro eest. Hotell asus Kreeta massiturismialal u 30 km Heraklionist itta Hersonnisose rajoonis. Seal on rannikul kilomeetrite kaupa hotelle ja turistipoekesi, iga viies meelitab vene naisi suurte reklaamidega “šubõ” (kasukad).
Hotell Mitsis Anisaras Beach on imelikul kombel täpselt selline nagu lubatud. Umbes kell 9 vabastas väga sõbralik administraator meid kohe kottidest ja vabandas, et saame oma tubadesse alles kahe tunni pärast ehk 11 paiku. Aga mingu me muudkui hommikust sööma ja pärast seda on lahti tasuta baar fuajees ja pannkoogimaja õues basseinide vahel. Basseinid olid kirgassinise veega, kohe hotelli õue taga rammisid randa aga Vahemere lained. Need üllatasid kõige rohkem, sest sellistega ei julge hästi ujuma minnagi, rullivad mis hirmus. Mererannad oidki sel päeval suletud, kuid tuulele vaatamata oli ilm eestlasele mõnus.
Tegin piki rannapromenaadi paarikilomeetrise jalutuskäigu ja lihtsalt ahmisin endasse türkiissiniseid laineid javalgusepeegeldust kaljusaarel, mis kerkis taamal merest. Teeraja teine äär oli palistatud hotellikompleksite, autorentide, kõrtside ja turistipoodidega.
Kui hotelli tagasi jõudsin, olid Urmas ja Elina käinud juba hotelli kõik-hinnas hommikusöögil ja ootasid koos Sirjega fuajees, mis paistis kohaliku seltskonnaelu keskpunt. Suurem osa divaneid ja tugitoole oli rahvast täis. Kogu see umbes sajainimeseline seltskond oli ninapidi nuitseadmetes. Kui meie teine tuba sai korda, selgus ka miks. Tasuta wifi on hotellis ainult fuajees. Tuppa wifi saamine maksab 8 eurot päev või 25 eurot viis päeva. Seda saab kasutada kuni kahes seadmes. Loobusime sellest, sest umbes sama rahaga või odavamaltki saab telefoniandmesidet (6 senti megabait).
Veidi enne keskpäeva sõitsime oma kohvritega lõpuks teisele korrusele. Urmas ja Elina kadusid vasakule poole koridori oma tuppa, meie läksime paremale. Ragistame parajasti võtmega lukuaugus, kui keegi hüüdis sulaselges eesti keeles “Sirje!”

Laevaga Kreetale

Niisiis olime esmaspäeva pärastlõunaks Kreeka sadamalinnas Pireuses ja lootsime, et leiame laeva, mis meid öö jooksul Kreetale lohistab.

Õnneks ei kestnud raskete reisikohvritega suvekuumas Pireuses ringikondamine kaua. Ma ei olnud jõudnud veel tusatsema hakata, kui nägin laevakompanii Anek teeninduspunkti, mis minu andmetel tegi reise Kreetale.

Üks ots neljases kajutis läks nelja peale maksma 175 eurot, laeva Blue Horizon väljumispaik oli teeninduspunktist kõigest poole kilomeetri kaugusel, laeva väljus kell üheksa, aga peale hakati laskma kell kuus. Ilm ja Kreeka olid imeilusad. Istusime sadama vastas ühte kohviku ja kohaliku kiirsöögikoha vahepealsesse kohta maha ja sel hetkel tundsin, et puhkus on alanud, reis oli õige mõte ja elu on hea.

Luristasime tänavale seatud baaripukkidel sisse mitu odavat õlut, arvustasime möödasõitjaid ja nende sõidumaneere (palju mootorrattaid ja rollereid, vähe kiivreid, tuihe siksakitamine) ja lobisesime tühjast-tähjast. Sirje korraliku inimesena veidi muretses, et peaks laevale õhtuks midagi kaasa ostma. Arvasin, et sel pole mingit mõtet, sest ju on laev Tallinki omadega sarnane ja vett, napsu või näksimist saab kindlasti laeva poest, kui baar juhtub kallis olema. Aga miks peaks see kallis olema, kui sadamakõrtsus maksab väike õlu 1.30. Tegime vennaga veel ühed ouzod ja läksime laeva.

Bluee Horizon oli täitsa viisakas – personal oli sõbralik ja kajut üle ootuste mugav. Esimese vea leidsime üles, kui Elina välibaarist õlle võttis ja tuli välja, et see maksab viis eurot. Kurat, mingi plastmasstoolidega välikõrts ja küsib viis eurot poole liitri õlle eest! Korralik sorts ouzot maksis küll alla nelja euro, aga selle isu mul ei olnud. Ka söögivalik oli keeskpärane ja hinnad krõbedavõitu. Tuli pood üles leida ja sealt kajutisse õhtusöök õllega organiseerida.

See oli Kreeta-laeva teine probleem. Poes müüdi raamatuid, suveniire ja nahkehistöid, aga mitte söögikraami ega alkoholi.

See rikkus mu tuju lõplikult ära ja ma otsustasin, et ebaloomulikult varajane ärkamine ja tüütud lennureisid annavad mulle moraalse õiguse vara magama kobida.

Kannatasin sadamast väljumise ära – see oli väärt vaade, tuleb tunnistada -, ja läksingi koikule. Õige varsti oli ka ülejäänud seltskond kajutis. Järgmisel hommikul kell kuus pidime ärkama juba Kreeta rannikul.

Kreeta-reisi esimese päeva esimene pool


Tänaseks oleme õnnelikult Kreetal oma Serita Beach viietärnihotellis, kus ei jõua kõike ära süüa ja juua, mida pakutakse. Õnneks hakkavad ununema siia jõudmise vaevad.

Eile hommikul 5.15 pidime olema neljakesi Sirje, venna ja vennanaisega Tallinna lennujaamas. Mis tähendas, et uneaega nappis. Õnneks tõi isa meid Õismäelt kohale.

Lennuk, mis meid Tallinnast Stockholmi viis, oli imepisike, ühel pool kaks ja teisel pool üks istmerida. Stockholmi jõudsime tunni ajaga ehk kella järgi täpselt samal ajal kui Tallinnast startisime – 7.15. Jälle kaks tundi munemist, sisustasin selle kahe õllega (hind u kümme eurot tükk) ja venna naljad hakkasid juba väga naljakad tunduma. Pärast seda SASi Stokholmi-Ateena lennukis pakutud kuue-eurosed tundusid lausa Surnuaia õlleka hindadega. Aga seal ma enam õlut ei tahtnud, vaid lihtsalt igavlesin. Iseenesest ei ole ju 3 tundi ja 40 minutit mingi pikk lennuaeg, buss ei jõua selle ajaga Haapsalust Tartussegi. Aga vastik unesegane olek ei lasknud lugeda, aga magada minu suuruses mees lennukiistmel ei oska – pead ei saa kuhugi toetada.

Tallinnas oli suhteliselt jälk tuuline ja nullilähedase õhusoojaga sügisilm. Stokholmis lisandus sellele vihm. Alles siis, kui jõudsime Kreeka kohale ja hakkasime langema, tekkis optimism ja elevus. Pilvede all paistis soe lõunamaa. Ateena lennujaamas kiskusime kohe kohvriliini juures suuremad vatid seljast, sest väljas oli ideaalne Eesti suve ilm – umbes 24 kraadi ja mahe tuuleke.

Aga me ei olnud veel kohal. Olime reserveerinud hotelli Ktreeta saarel, mis on umbes 300 km kaugusel Kreeka mandriosast ja tegelikult oli meil vaid internetil põhinev ettekujutus, kuidas Ateena lennuvälja ja Kreeta vahele jäävaid sadu kilomeetreid ületada. Plaan oli minna laevaga, mis sõidab öö otsa. Selleks tuli esmalt jõuda sadamalinna Pireusse, kust laev õhtul kell üheksa pidi merele minema.

Pireuse leidmine läks üle ootuste kähku. Lennujaama ees oli bussipeatus, kust regulaarselt läks buss Pireuse poole. 20 minutit ootamist, neli kuue-eurost piletit ja bussi peale. See on muide samasugune Solarise hübriidbuss, mis Tallinnas peaks sõitma.

Bussis tundus võit juba nii lähedal, et pakkusin ühele naisterahvale istet. Selgus, et sadamalinna jõudmine võttis üle tunni aega, kuigi buss kihutas päris kõvasti. Ja Pireus on igavesti pirakas linn. Me ei teadnud ju täpselt, mis peatus see sadamas on. Mingil hetkel, kui suurem osa rahvast bussi pealt maha läks, ei pidanud närv vastu ja hüppasime ka maha. Buss sõitis edasi, järelikult ei olnud see veele õige sadama peatus. Neetud.

Tarisime palavas pärastlõunas oma sumadane läbi kitsaste kõnniteede, kaootilise ja vaid osalt töötavate fooridega liikluse, teadmata täpselt, kas üldse läheme õiges suunas. Laias laastus arvasime suuna siiski õige olevat, sest mingi sadam paistis.

Interneti eelinfo järgi sõidab Pireusest Kreeta pealinna Heraklioni iga õhtu kaks laeva. Mõlemad väljuvad kell üheksa ja jõuavad kohale hommikul kell kuus. Hinnad olid küll enam-vähem samast mastist, kuid mulle jäi mulje, et ühele neist müüakse pileteid ainult eelmüügist…

Siinkohal jääb reisikiri katki, sest hõrgutav Kreeka õhtusõõk ootab.

Kreeta poole teel

serita

Kuna kallid sõbrad kinkisid mulle 13. veebruaril sünnipäevaks reisiraha ja keelasid seda muul viisil kasutada, asun ma nüüd teele ja tunnen samas aruandekohuslust. Täna lahkusime Sirjega Haapsalust (koolivaheaeg, eks ole) ja jõudsime esimesse vahepeatusse Tallinna. Ööbime Õismäel, homme liituvad Urmas ja Elina.

Veidi pärast seitset hommikul lendab lennuk Stockholmi ja sealt edasi Ateenasse. Ateenast edasi on meil (tõsi, esialgu ainult) plaan sõita öö otsa laevaga Kreetale. Mõtlesime piletid netist enne ära osta, aga siis lõime käega, küll kuidagi ikka saab. Heraklioni külje all ootab teisipäevast Serita Beach Hotel (vt pilti). Aitäh sõbrad kingi eest! Loodan, et jõuame kohale.

Merepõhi paljastus

img_9306

1998. aastast olen Haapsalus elanud, aga sellist asja pole näinud. Merevesi on nii madal, et promenaadi ääres saab kuiva jalaga merepõhja mööda Noarootsi poole jalutada. Päris Noarootsi küll veel välja ei jõua. Toimetuses tegime juba nalja, et Noarootsil on nüüd haruldane võimalus Haapsaluga liituda. Suvel nad soovisid, aga valitsus ei lasknud, sest ühinevatel omavalitsustel peab olema ühine maismaapiir. Nende kahe vahel oli merelaht. Praegu aga on see peaaegu kadunud.

Teadlased ja asjatundjad räägivad, et selline asi pole väga haruldane, aga praegune olukord kestab juba peaaegu terve oktoobri. Tavaliselt on see olnud talvel, kui merejää alla ei näe või päev-paar ja kõik.

Tegin sellest nähtusest Lääne Elu loo jaoks väikse intervjuu mereinstituudi teaduri Ülo Suursaarega.

Miks merevee tase Eesti läänerannikul praegu nii madal on?

Madala veeseisu peapõhjus on juba mitu nädalat püsinud idakaarte tuuled. Need on järk-järgult alandanud terve Läänemere veetaset Taani väinadest toimuva väljavoolu kaudu. Lisaks asub Eesti mere idaküljel, see tähendab et idatuuled on meie jaoks ühtlasi maatuuled, mis madalat veeseisu meie randades veelgi süvendavad. Sellised tuuled omakorda on põhjustatud sellest, et asume meist idas-kirdes püsiva kõrgrõhkkonna mõju all. See kõrgrõhkkond on väga suur ja stabiilne ning blokeerib ära läänest pealetungi üritavad madalrõhkkonnad.

Kui kaua selline olukord võib kesta?

See olukord kestab, kuni peab vastu kõrgrõhkkond. Praeguste ilmaprognooside järgi tundub, et vähemalt järgmise kolmapäeva-neljapäevani ja ka siis võtab ehk nädalajagu aega, kuni veetase kerkida jõuab. Kaugemale kui nädal ilmaprognoosid hästi ei näita, sest õigupoolest ei tea ilm ise ka, mis ta paari nädala pärast tegema hakkab.

Kui tihti sellist olukorda ette tuleb? Mis siin läänerannikul kõige madalam veetase teadaolevalt on olnud?

Tundub et praegu on sattunud kokku kaks probleemi, mis teineteist võimendavad ja kirgi üles kütavad. Madal veeseis kui looduslik force majeure ning teisalt parvlaevade vahetus. Koolivaheaeg on algamas ja inimesed reisivad palju. Olukord on ebamugav, kuid mitte väga haruldane. Kui praegu liigub veetase Väinameres -60…-70 cm juures ning Pärnu lahes kuni -80…-90 cm, siis instrumentaalse mõõtmise perioodil on veetase olnud ka -120…-130 cm ringis aastatel 1959 ja 1976.

Need andmed on küll Pärnust, kust on Lääneranniku kõige pikemad ja täielikumad andmed. Kuid madal veeseis avaldub suhteliselt sarnasena üle terve Eesti rannikumere, mõnikümmend sentimeetrit siia-sinna, nii et küllap ka Haapsalu lahes olid tookord sarnased veetasemed. Praegusega sarnast veeseisu on olnud tegelikult kümneid kordi, hilisemast ajast näiteks 2002, 2013, 2014. Kuid need kaks viimast esinesid talvel, jaanuaris-veebruaris ning jääkatte all ei torganud nii hästi silma.

Haapsalu laht ja Väinameri on üsna madalad ja Tagalahes on merepõhi mitmes kohas kuiv. Merelinnud on lahte kogunenud, sest siit on praegu lihtne toitu kätte saada. Kas praegune veetase mõjutab mereelustikku? Kuidas?

Kindlasti mõjutab see kuidagi ka mereelustikku, kuid meie ilmastik ongi väga heitlik, mitte ainult veetaseme mõttes, ning loodus lihtsalt kohaneb sellise heitlikkusega, mis tal üle jääb.

img_9304