Eksperiment: elu ilma TV3 ja Kanal 2-ta

Ei salga. See, kuidas TV3 ja Kanal 2 vabalevist jalga lasksid, ajas mind vihaseks, nagu kogu see PR sinna juurde. Kõigepealt üks ja siis teine kanal teatavad, et lahkuvad vabalevist, sest nagunii peaaegu keegi enam vabalevi kaudu telekat ei vaata. Siis “tõttavad appi” operaatorfirmad: ärge kartke, inimesed, te ei jää TV3-st ja Kanal 2-st ilma, kui te lasete end meil aidata. Ainult kuue euro eest kuus toome nad teile tagasi. Näiteks Läänemaal tegi selle peale ZuumTV liitumislepingu 400 inimest. Ja siis väidetakse, et vabalevivaatajate osakaal oli kaduvväike.

Mul on küll kaabel-TV olemas ja mõlemad kanalid endiselt telekas, aga eile mõtlesin, et mida pekki. Proovin elu ilma nende kahe kanalita. Nende sisu on ju nagunii enamasti mingi aju tasandav ja korduv kiirsöök-meelelahutus. TV3-e peaks boikoteerima juba seepärast, et nad uudistesaatesse uudiseid müüsid ja sellega kogu ajakirjanduse mainet kahjustasid.

Esimese päeva kokkuvõte: eile muutus mu päevakava ainult nii palju, et TV 3 “Meisterkokka” ei vaadanud. Tegin see aeg ise köögis süüa.

Üllatused minevikust

Haapsalus elab luuletaja Mati. Lüürilise meelelaadiga inimene, kelle jutt on hingestatud. Kohtan teda kas raamatukogus, kus ta töötab või linnatänavail, kui ta jalgrattaga mööda sõidab, hallisegused juuksed tuules lehvimas. Siis hõikab ta alati tere. Kui Mati esitleb oma armastusluulekogu, ei ole tal vaja publikupuudust karta – esitluspaik on kindlasti naissoost austajaid täis. Veidi boheemlaslik.

Täna löödi tema immitsasse mitu mõra. Kõigepealt sain teada, et nooruses oli ta kõva jalgpallur, kes hiljem ka Läänemaal jalgpallitrenni teinud. Siis, et kuigi olen teda näinud ainult jalgsi või jalgrattaga liikumas, on tal hoovi peal auto, mida ta oskab suurepäraselt kasutada. Ja lõpuks, et ta pole isegi hariduselt humanitaar, vaid TPI vist mingil teemasinate erialal lõpetanud mees.

Videod: dinosaurused Haapsalu peal lahti

Täna andsid Hollandi tänavateatri neli noort näitlejat Haapsalu lastefestivalil Muinasjutumaagia täiesti erakordse dinosauruse-etenduse. Jurassic Park ajas mind omal ajal haigutama ja mul ei ole kunagi olnud tõmmet dinosauruste poole, aga nüüd on. Kui üks elukas oma pea alla laskis ja mind väga lähedalt põrnitsema jäi, siis oli mul päriselt hirm. Ja see kõik oli väga erutav.

Õhtul tulid samad elukad promenaadile laiama.

 

Armastuse ja vihkamise suhe Martini “Jää ja tule lauluga” kahjuks jätkub

Eelmisel nädalal, kui telekasse jõudis “Troonide mängu” uus hooaeg, otsustasin ette võtta George R.R. Martini “Jää ja tule laulu” viienda osa “Tants lohedega” (“Dance with Dragons”). Fantasyt loen vahel hea meelega. Selle sarjaga on mul juba vähemalt tosin aastat kestnud armudraama, kus vahel haarab mind selle järgi kohutav iha, siis aga piinlen ja vaevlen peatükkide kaupa igavuse ja tüdimuse käes.

Martini ingliskeelne triloogia oli vist minu esimene tellimus Amazonist. Aastat ei mäleta, pidi olema 2005 või varem. Mart käis möödunud nädalal külas ja meenutas, et nad kinkisid mulle sünnipäevaks neljanda osa, mis tol ajal oli trükisoe, äsja USAs ja Inglismaal ilmunud. See juhtus järelikult 2006. aasta alguses.

Sarja algus oli vägev, aga siis hakkas mind peategelaste rohkus häirima. Jõuad ühele tegelasele hakata kaasa elama, saab peatükk läbi ja järgmised seitse on teiste tegelaste kesksed. Kui siis huvitav liin jälle ette võetakse, kulub mitu lehekülge, enne kui meelde tuleb, mis värk on.

Ega mulle need küünilised tegelased ka ei istu.

Kusagil jäi see lugemine mul aastateks pooleli ja enne viienda osa ilmumist võtsin nad uuesti järjest ette, et meelde tuletada. Teisel katsel sain triloogia kenasti läbi, kuigi kolmandas köites olin mõne tegelase surma üle ikka väga õnnelik – vähem külmaks jätvaid tegelasi, vähem igavaid peatükke!

Neljas oli isegi ok.

Aga siiski vaatasin, Goodreadsist, et viies osa on mul vanim lugemist ootavate raamatute nimekirjas ootav teos, istudes seal aastast 2013.

4-5 aastat kahe osa lugemise vahet. Vahepeal on tekkinud ja kadunud riike maailmakaardilt, aga “Song of Ice and Fire” ei ole muutunud. Hästi kirjutatud tekst ja algus oli huvitav, aga vaevalt oli sada lehekülje 1100-st loetud, kui juba ei tõusnud käsi esimesel võimalusel lugeri järgi. Mul on komme raamatuid mitte pooleli jätta ja objektiivselt on see ju lugemist väärt raamat, aga ikka on tüütu. Nüüd loen nagu toimetaks tööl mõnda teksti – ennast veidi sundides, vahepeal toredaid kohti leides, aga peaaebgu üldse mitte ennastunustavalt lehekülgi pöörates.

Lihtsalt kui tegelased jätavad ükskõikseks, siis on savi, mis seiklusi või kannatusi saatus neile toob.

Joogafestivalil. Pime mees maalinäitusel

joga.jpg

Möödunud nädalavahetusel, kui suur osa progressiivsest Eesti noorsoost oli Estconil, võtsin mina osa oma elu esimesest joogalaagrist. Vend palus, et jagaksin seda kogemust ka blogis. Siin ta nüüd on (lühem ja toimetatud versioon ilmus Lääne Elus):

Pime mees maalinäitusel

Võhik tunneb ennast joogafestivalil nagu pime maalinäitusel. Isegi kui üritada oma eelarvamusi maha suruda. Välja arvatud päikesetõusu ajal.

Eks me kõik sipleme oma eelarvamuste küüsis ja teistsugune kipub tunduma taunimisväärne. Enne laupäeva oli jooga minu jaoks pooside võtmise võimlemine ja meditatsioon silmad kinni istumine. Kuna mõlema taga on minu teada esoteeriline umbluu, pole ma neisse rohkem süveneda püüdnud.

Äkki on aeg end pisut valgustada? Nii lonkisin laupäeva lõunaks piiskopilinnusesse, kus kuulutati avatuks järjekordne Haapsalu joogafestival.

Imelik hakkab

Olin mitmelt joogahuviliselt tuttavalt kuulnud, et festivalipass on rämekallis. Minu üllatuseks ei küsitud linnuse väravas üldse käepaela näha. Selgus, et traataiaga piiratud piletiala oli ainult muruplats ja lavaesine, aga müügilettidega palistatud ruum väikse linnuse esisel WC-deni oli igaühele vaba.

“Minu suurim soov on, et te kõik saaks siit uusi nippe, kuidas elada tervislikumalt,” soovis joogafestivali looja ja juht Merit Raju esimesele paarisajale end linnusemurule istutanud joogasõbrale. Teist sama palju rahvast oli samal ajal müügilettide vahel.

Festivali peaesineja Sudha imestas, kui palju joogahuvilisi nii väiksel maal nagu Eesti on. “Palun oma kontserdi alguses, mis polegi niivõrd kontsert kui kooslaulmine, sulgeda silmad, lõdvestuda, tunnetada maad jalge all ja päikest ning laulda kaasa,” soovis ta sissejuhatuseks. “Tean, et eestlastele meeldib koos laulda.“

Pärast esimest laulu palub lauljanna kuulajatel püsti tõusta, ringi käima ja naabritega tutvuda. See tundus mulle liigse ja sobimatu intiimsusena ning ma hiilisin linnuse tagumisest väravast välja.

Mediteerin

Võib-olla olin alustanud valest otsast? Läksin kultuurimajja, sest teadsin seal toimuvat loenguid. Seal mu vastumeelsus esialgu aina süvenes. Keskus oli täis raamatuid inglite võlujõust, aurafotosid, võlujõuga kivisid ja kristalle, mida raha eest sai soetada. Sättisin ennast saali kuulama Aale-Triinu Sonni loengut „Mis on jooga? Kuidas aitab see kaasaegset inimest?“

Lektor selgitas soojenduseks, et on vaid üks asi, mis peaks ühendama kõiki joogastiile. See on teadlikolek oma teadlikkusest.

„See ei ole midagi müstilist ega esoteerilist. Kõigil on kogemus, kuidas ühtäkki avastad end tegemas midagi nii harjumuspärast, et tavaliselt ei märkagi selle tegemist,“ kirjeldas ta. See avastushetk on teadlikukssaamine.

Ehk siis inimesed teevad, tunnevad ja mõtlevad suurema osa ajast nii, et nad ei pane tähelegi, et nad teevad, tunnevad või mõtlevad. Jooga kaudu saab oma teadlikuksolemist treenida. Sest kui ei ole teadlik, oled nagu sõtja taksos, mida juhib purjus ahv. Teadlik on ise roolis. Vähemalt nii sain mina sellest aru.

Selle harjutamiseks peame silmad kinni panema ja lektor lööb haamrikesega vaskkaussi. Häälest, mis tekib, peab võimalikult kaua kinni hoidma, seda jälgima. Kinni tuleb püüda see hetk, kus heli kaob.

Järgneb tund aega juttu astmetest, mis tuleb läbi teha, et jõuda iseenesest teadlikuna olemiseni. Üks osa sellest on ka meditatsioon ja lõpuks seda proovisimegi. Silmad on kinni, et oleks lihtsam keskenduda. Ja keskendud ainult ühele osale oma hingamisest, lastes kõigel muul minna. Mul see päris hästi ei õnnestunud. Sain teadlikuks oma kõhu korisemisest ja sellest, et mu silmalaud ei kuula mu sõna ja kipuvad muudkui avanema.

Ikka on imelik

See loeng oli iseenesest täitsa tore ja julgustav, kuid endiselt ei olnud mul vastuseid küsimusele, miks tehakse joogapoose, mis värk selle keha ja vaimu ühtsuse saavutamisega on. Mina näiteks ei ole selle järgi vajadust tundnud. Ma ei saa isegi aru, mis asi see vaim on. Eneseteadvus? Mõistus? Minapilt? Need klapivad mu kehaga päris kenasti kokku ilma pingutusteta. Või olen ma millestki täitsa valesti aru saanud? Äkki mul polegi vaimu? Olen nagu pime, kellele üritatakse seletada, kuidas näeb välja punane värv?

Lähen tagasi linnusesse. Seal on laval esineja, kes rahustava muusika saatel võtab poose umbes selliste nimedega nagu allavaatav või ülesvaatav koer ja esimene sõdalane. Sadakond inimest teeb muruplatsil oma mattidel seda järele. Mul ei tule mingit isu nendega kampa lüüa ja ei teki ka seoseid loengus kuulduga.

Kaks korda käin õhtu jooksul veel linnuses joogaplatsil, kuid kumbki kord ei suuda ma seal üle veerand tunni olla, sest hakkab imelik.

Päikesetõus aitab

Pühapäeval jätkan vastuste otsimist. Lähen enne seitset hommikul linnusesse hommikujoogale ja vastu ootusi saan imelise kogemuse.

Sel kellaajal ei tehta platsil harjutusi. Laval mängib bänd meditatiivset muusikat ja inimesed enamasti pikutavad või siis istuvad mattidel. Maa on värske, värvid tugevad ja õhk eriliselt läbipaistev. Krahviaia poolt tõuseb üle müüri päike. Istun maha ja mu pea tühjeneb, mõtted voogavad läbi ja minema.

Mõne aja pärast raputan end lummusest lahti ja asun linnusesse voorijailt uurima, miks nad tegelevad joogaga.

„Sest see on hea kehale ja hea vaimule,“ ütleb kuuekümne kanti Liidia.

„Kui ma ausalt ütlen, siis ma veel ei tegelegi joogaga. Ma tulingi selleks siia, et saada inspiratsiooni sellega alustamiseks,“ räägib umbes Siim. „Tulin kuulama muusikat, arvan, et muusika kaudu joogani jõudmine on ka hea viis joogani jõudmiseks. Festivalist on hea mulje jäänud. Inimesed on rahulikud ja keskendunud. Joogalt aitama ennast rahustada ja keskenduda olulistele asjadele.“

Helena sõnul on jooga keha ja vaimu ühendamine, iseendaga ühenduse saamine. Miks ta joogaga tegeleb, on keeruline. „Sellele ei ole ühest vastust, see on tee, kulgemine. Vaimsed otsingud ja hingerahu.“

Hiiele seonduvad joogaga meelerahu, tänulikkus ja armastus. „See on tee läbi iseenda, vabanemine igapäevastest ärritajatest. See on vaimne praktika, füüsilised poosid aitavad keha ja vaimu ühtsusele kaasa.“

„Tänapäeval peetakse jooga all silmas vist rohkem füüsilist, aga jooga füüsiline pool arendati välja selleks, et inimene oleks terve ja saaks end vaimselt või tänapäeva terminites psüühiliselt korda teha,“ selgitab Marko.

Festivali suurim ööbimispaik oli Haapsalu linna algkool ja algkooli ees trehvan ühte prominentsemat joogafestivali osalist Urmas Sõõrumaad. Suurärimees, Eesti olümpiakomitee president ja Tallinnas võimu võtta üritav mees osales laupäeval meeste vaimse tervise teemalises töötoas ja on suur jooga praktiseerija.

„Ilmatuma vahva võimalus olla nii füüsiliselt kui vaimselt heas füüsilises vormis. Mina riigi spordijuhina ütlen, et võistlussport on ainult tipp. Ülejäänud on suur ja lai sportlik eluviis. See on ka jooga,“ seletab ta.

„Ühelgi spordialal maailma tipus tänapäeval läbi ei löö, kui sa ei tegele jooga, pilaatese või millegi sarnasega. Näiteks maailma tennise esikümnes tean kindlalt, et kõik mehed tegelevad spirituaalse poolega.“

Sellega mu otsingud sel festivalil lõpevad. Ma ei saa aru sellest tasakaaluvajadusest, mida osalejad  otsivad. Mulle eriti ei meeldinud, kui ma kultuurikeskuses oma pea mõtetest tühjaks pumpasin, sest mõtelda on mõnus. Mind häirib kohutavalt esoteeriline jamps, mis joogaga seostub. Aga hommikune päikesetõusukogemus oli vapustav.

 

Julguseproov siiliga

pogenev siil

Jalutasin hommikul tööle, kui mind peatas umbes 50-aastane naisterahvas, kes küsis: “Vabandage, kas te olete julge mees?”

Ega ma tahtnud väga olla, aga küsisin siiski, kuidas saan aidata.

“Seal üle tee muru peal on üks siil ja mina ei saa aru, kas ta on elus või surnud. Äkki te saate tulla ja ta äkki kätte võtta ja vaadata?”

Siil paistis isegi teiselt poolt teed surnud olevat ja väljakutse tundus kontimööda. Ütlesin, et siilid on ohtlike haiguste kandjad ja seepärast ma teda sülle ei võta, aga surma teen kindlaks küll.

Läksime üle tee. Kohe kui sain siili lähemalt uurida, oli selge, et see elukas on surnud. Külili, suu ja silmad pärani, kange ja liikumatu. Üle nina jooksis sipelgas. Toksasin looma varbaga ja see oli täitsa kange.

Kinnitasin naisele looma surma ja rahustasin ta maha. Olin oma julguseproovi edukalt läbi teinud.

Aga see pole ka ime, sest mul on kogemusi. Pühapäeva hommikul pärast joogafestivali hommikujoogat ja enne Tammejuure kanepitalu leidsin Sadama 5-st koduõuest keldriukselt sinna surnud musta kassi. Võõra, suure, musta pulstunud kasutaga juba kangestunud kassi. Sellest pidi veel lahti ka saama. (Selleks tuleb Haapsalus helistada kas linnavalitsuse linnakeskkonna inimestele või varjupaiga mobiiltelefonil ja kurtma, et võõras surnud kass. Oma looma korjuse eest peab maksma. Viivad ära.)

Ja paar päeva varem avastasid Mardi ja Pireti lapsed õuest kirsipuu alt vägagi elusa siili, kes eriti ei peljanud ja tuli isegi laua alla sööki norima. Vitsutas otse peost ja oli väga rahul. Tavaliselt siilid on arad ja kurjad. Kõik laua ümber istujad pildistasid teda ja loom ei teinud väljagi. Alles siis, kui mina läksin pilti tegema, jooksis ta minema. Kardab ajakirjanikke!

Pohmakas

Olen märkamatult saanud poolkarsklaseks. Selle peamine põhjus pole mitte põhimõtted või arsti ettekirjutused, vaid pohmell, mis on muutunud nii raskeks, et niisama napsutamine ei ole seda kannatust väärt.

42.aastane mina ei pea selleks sugugi palju jooma. Vahel piisab ka paarist õllest, et järgmisel päeval oleks raske Alati ei ole see väga piinarikas, aga pikk igal juhul. Noorena oli pohmakas õhtuks kadunud, nüüd saab siis alles hoo sisse. Põhiline tunne on, nagu voolaks soontes vere asemel kuum sulametall. Tavaliselt ongi pohmakaga väike palavik. Enese väljendamine ehk terviklike lausete suust väljasaamine on vaevaline ja inimpelgus on ka peal. Sümptomeid on veel, need varieeruvad. Pärast kõva pidu peab arvestama kahepäevase pohmelliga. Pead ma ei paranda. Teise päeva naljadest olen üle kasvanud.

Muidugi vaevas mind pohmell ka neljapäeval pärast kolmapäevaõhtust õueskäiku. Õnneks aitab seda üle elada mõõdukas ja mõtlemist mitte nõudev füüsiline töö. Ilm oli ilus ja nii ma lõhkusin aiaväravat ja saagisin aia jääke (täitsa mädad).

Õhtul tuli teha veidi koormahobuse tööd. Sirje ostis peene tolmuimeja, sellise varrekujulise, millel pole juhet ega ratastel kuukulgurit taga. See polnud küll raske, aga karp suur ja ebameeldiv kanda. Teekond läbi linna oli 2 km pikk.

Massin ise osutus Sadama 5 jaoks imeliseks. Sobib turnima erinevate korruste, tubade ja tasapindade vahel. Imeb tolmu ja peseb. Muutub vajadusel käsitolmuimejaks. Esimese katsetööga sai Sirje ainuüksi minu toast poole diivanipadja jagu kassikarvu.

Õhtul viidi balletilava viigil oma kohale ja sätiti valgustust. Nii paistis prožektor mulle veel kella ühe paiku öösel tuppa. Tublid töömehed.