Lumi või mitte, õunamees peab oma tööd tegema

Erinevalt suurest osast ülejäänud Eestist on meil sel aastal päris hea õunasaak. Ainult et muidugi ei jõudnud nad õigel ajal valmis saada. Terve sügisel olen lubanud, et lähen vanematele appi õunamahla tegema. Siiani lükkasime edasi – küll oli liiga vara ja õunad veel hapud, eelmine nädal ei sobinud mulle, sest oli ju vaja ka Haapsalus muru enne talve ära niita ja puud kuuri vedada. Leppisime kokku eeloleva nädalavahetuse peale.

Kui täna terve öö tihedat lund langes, kujutasin juba ette, kuidas ema mind telefonis rahustab, et ega sellise lumega ei korja mingeid õunu kokku. Need on ju lume all.

Täna helistasin, aga ema ajas hoopis teistpidi juttu. Kõigepealt kuulsin, kuidas isa kõrvalt hõikab: “Küsi, tuleb ta ikka laupäeval?” Vastasin vabatahtlikult, et jaa, muidugi, minu õunamahlategemise indu mingi lumi juba ei kahanda.

Ja ema kiitis takka. Tühja sest lumest. Nemad olid juba eelmisel nädalavahetusel, kui külma tegi, kogunud paraja hunniku õunu varikatuse alla ja nendest üksi saab oma sada liitrit mahla kätte. Ja puude otsas on ka, vaja ainult alla võtta.

Tuleb vist läki-läki ja karupüksid välja otsida, sest nädalavahetus möödub õues. Loodan, et mahl pressis ära ei külmu.

Advertisements

Imelikud asjad

Kui ma täna hommikul Uuemõisast Haapsallu tööle kõndisin, nägin tee ääres kaht imelikku asja. Kõigepealt oli bussipeatuse pingil paar naiste kõrge kontsaga kingi. Mitte pingile visatud, aga mitte ka päris kõrvuti, vaid umbes nii, nagu oleks inimene pingi peal seisnud ja siis kingadest minema lennanud. Mis on muidugi ebatõenäoline isegi öises Haapsalus, kus võib imeasju juhtuda. Eile oli teisipäev ja teisipäeva öösiti, eriti oktoobrikuus on Haapsalu välja surnud. Kaubamajast pool kilomeetrit Tallinna poole tee ääres ei tohiks kindlasti mingit elu olla. Ja ilm oli veel hommikul nii külm, et kõik see maa oli valge ja lombid külmunud, nii et sukkades kaugele ei silka.

Edasi kesklinna poole paistis ühe eramaja aiahekist jalgratta moodi asi, umbes nagu oleks jalgrattur vastassuunavööndis teelt välja sõitnud ja üle kõnnitee ning mururiba kihutanud, kuni hekk ta kinni pidas. Sõitjast polnud mingit märki ja jalgratas paistis ka imelik, justkui ühe rattaga ja seisis püsti. Lähemalt sain aru, et on hoopis ratastool. Huvitav on küll silme ette manada pilti liiguljast ratastoolijuhist, kes on käsitsi andnud oma sõidukile sisse nii suure hoo, et kaotab selle üle kontrolli ja juhitavuse minetanud ratastool paiskub üle sõiduridade hekki. Kardetavasti on see aga poisikeste temp, kes arvavad, et ratastooli lõhkumine on väga naljakas. Sel ajal kui ma ratastooli põrnitsesin, pidas seal kinni ka politseibuss ja politseinik tuli asja uurima. Tõmbasin musta kapuutsi sügavamini pähe ja kõndisin kiiresti edasi.

Veelgi imelikum üllatus ootas mind õhtul. Olin Sadama tänaval tuba kütnud üleeile ja teadsin, et kuigi see on juba külm, siis kui ma seda täna kütma ei lähe, on seal homme lausa väljakannatamatu. Homme aga ma pean seal olema. Andsin all kassidele konservid kätte ja läksin ahjule tuld alla tegema. Toas oli 14 kraadi sooja. Otsisin tulehakatuse ja välgumihkli, märkasin üllatusega, et ahjusiiber oli lahti, kuigi olin selle üleeile öösel kindlasti kinni teinud. Seletasin seda nii, et olin öösel tundnud toas vinguhaisu ja ilmselt siibri uuesti lahti teinud ning hiljem selle unustanud. Lükkasin siibri kinni. Võtsin kätte paar parajat puuhalgu, kükitasin ahjusuu ette ja alles siis märkasin, et ahju all juba oli tuli. See pani kukalt kratsima. Tegin siibri uuesti lahti ja edasi ei osanudki midagi ette võtta. Ju Kaivo oli hakanud mu ahju kütma, kuigi ma ei olnud taibanud seda talt paluda. Kui ta aga oli kütmist alustanud, ju ta selle ka lõpuni viia kavatses. Aga sel juhul polnud mul vaja 14-kraadises toas passida. Korra koputasin ka ta uksele, aga keegi ei vastanud. Läksin Uuemõisa minema. Olin veel teel, kui helistas Kaivo. Tema oli imestanud, kui avastas puid juurde viskama minnes, et mu ahi on vahepeal ise puudega täitunud, kuigi ühtegi inimest majas ei ole.

Noh ja nüüd on väljas kole torm ja kõik kohad on märga lund täis tuisanud. Oli ikka õigus Uuskalda puhkeküla perenaisel, kes täna lehekogumistraktori seljast maha keeldus tulemast, sest ühtegi minutit ei olevat raisata, kui tahab lehed enne lund kokku korjata.

Megareportaaž megavallast

IMG_1193

Mis on Haapsalu ja Ridala uue Lääne-Nigula kõrval? Kössitav kääbus! Seda sain tunda pühapäeval, kui sõitsime kõigepealt Tarmulaga läbi kõik kolm Haapsalu jaoskonda ja Ridala vallast Uuemõisa ning siis Kairega kõik kaheksa Lääne-Nigula valimisjaoskonda.

Kõigepealt sõitsime Martnasse. Sinna jõudis just buss Martna valla teisest otsast, mis pidi valijaid tooma. Üks inimene kasutas võimalust. Muidu oli valimisprotsent hea.

Martnast edasi põikasime senise Lääne-Nigula valla territooriumil asuvasse Paliverre, kus kuulsime, et vallalehes oli kahe sotsi number läinud vahetusse, keegi oli kodus seetõttu vale numbri üles kirjutanud ja jaoskonnas märkas viimasel hetkel, et numbrid ei lange kokku.

Paliverest Kullamaale viib lahe otsetee, mis on osalt asfalteeritud, osalt üsna metsik, aga praegu tohutult ilus. See telefonipilt autoaknast ei suuda tegelikkust edasi anda.

Kullamaal jaoskonna kõige toredam asi oli kodukohvik, mille perenaine oli peaaegu öö läbi küpsetanud maitsvaid saiu, pirukaid, kooke.

Risti jaoskonnas oli väga palju jaoskonnaliikmeid. Istusid lausa mitmes reas, nagu klassis, nii et esmapilgul uksest sisse piiludes arvasin, et seal on mingi pühapäevane rahvaülikooli klass.

Edasi sõitsime Nõvale, kus vallamaja kõrval asub tuletõrjekomando, milles oli valves Tarmo. Lobisesime. Ilm oli nii soe, et tekkis tahtmine päikest võtta.

Aga pidime edasi sõitma, sest kell oli juba neli, meil aga pool valda läbi sõitmata.

Järgmine peatus oli Noarootsi keskus Pürksi. Seal arvasid mehed, et ühinemisega tuleb üks kolhoosiaeg tagasi. Teelt võtsime peale ühe napsuse meesterahva, kes tõttas tööle Norra. On ikka elu – vehid kaks nädalat Norras töötada, tood raha koju, aga juhe on koos ja lähed välja pidutsema. Naine on kodus tige, laps pole sind õieti näinudki, sina sõidad pühapäeval jälle Tallinna lennujaama ja Norra.

Ja olidki jäänud ainult kunagise Oru valla keskus Linnamäe ja Lääne-Nigula keskus Taebla. Selleks ajaks oli mul reportaažist kopp ees ja tahtsin ainult koju. Hea, et Kaire pidi kirjutama. Koju jõudsin pool kuus. Sõin, magasin tunni ja siis Uuemõisa lossi valimisliidu Meie Inimesed pidu vaatama. Sealt sain tagasi vist 11-12 vahel.

Aga loo moraal on see, et keegi isegi vist veel ei taju, kui suur on uus Lääne-Nigula, mis hõlmab tervet Põhja-Läänemaad. Hakkasime sõitma u 11.30 ja jõudsime tagasi 5.30 – kuus tundi, et suuremad keskused läbi sõita.

Näosaate mittevaatamise plussid ja miinused

Pole TV3 ja Kanal 2 pärast nende vabalevist lahkumist erit vaadanud. See ei ole olnud mingi vihane ja absoluutne boikott, vaid võimalusel vältimine. Tegelikult ei ole see üldse raske olnud, tavaliselt on midagi põnevamat vaadata või teha. Aga näosaadet olen paar hooaega vaadanud, täna mitte.

Alguses oli nagunii jalka. Liverpooli ja Newcastle’i mängu eelistan näosaatele igal juhul.

Lugesin. Praeguseks ei ole saade veel läbi ja olen lugenud Sartre’i jutukogu “Sein” umbes 50 lehekülge.

Mõlemad on paremad ajaviitevormid, nii et lähevad näosaate mittevaatamise plussidena kirja.

Aga kardan, et on ka üks miinus. Eelmisel hooajal küsis Toomas Ridala mälumängus paar korda heliküsimusena, kes laulab, ja nõks oli selles, et laul oli tegelikult näosaate versioon. Need punktid võivad nüüd kaotsi minna.

PS. Nüüd, kus blogimiskuu sai läbi, õtsin ette uue proovikivi ja vaatan, kas suudan oma Twitteri kontole elu sisse puhuda. Täna oli täitsa tore mikroblogida, @ouemaa on mu nimi seal.

#septembrisblogisingiigapäev

Istun arvuti ees ja jõllitan ekraani. Pea on tühi ja millestki kirjutada ei oska. Raske on see iga päev blogimine. Väsitab. Täna jalutas hea sõber ja koolikaaslane Triin kaugest Võrust aia tagant mööda ja kurtis, et ei suuda isegi iga nädal või kuu oma blogisse postitust teha.  Samas on väga mõnus tunne, kui midagi ära kirjutad.

Kindlasti ei ole iga päev blogimine võimatu. Kunagi blogisin vist pool aastat või aasta enam-vähem iga päev. Ja kurjam, olen ajakirjanik. Tööl teen mitu lugu päevas lõdvalt. Kui Läänlast tegin, postitasin 15-20 uudist päevas.

Aga seal on teada, mida teha. Blogimisel on teemade osas liigne vabadus ja kui valida võib kõike, võibki valik tegemata jääda. Eks seepärast töötavad hästi ka need blogijatele pakutud päevateemad.

Viimane kuu on olnud ühtpidi tore, teisalt on meelde tulnud hädad, mis pideva blogimisega kaasas käisid. Peas tiirutavad päevade kaupa teemad, millest tahad kirjutada, aga kuna need tahaks kirjutada korralikult, ei ole arvuti taha jõudes kunagi nende jaoks jaksu. Ja viskad kirja mingi suvalise sähvatuse. Vahel tuleb see tore, tihti aga jama.

September saab läbi ja olen tõesti iga päev ühe postituse siin avaldanud. Oktoobriks ma küll täna seda lubadust pikendada ei julge, kuigi püüan siia kirjutada regulaarselt.

Valimisdebatt Haapsalu sotsiaalmajas

Eile värskelt tööle naasnuna käisin soojenduseks Haapsalu sotsiaalmajas linnapeakandidaatide debatil. Neid on meil seekord kuus, kuigi EKRE mehel Toomas Vallimäel reaalset võimalust võita ei ole. Nad ei saaks enamust isegi siis, kui kõik nende kandidaadid ära valitaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid lubadustest.

Nii reformikate Lauri Luik kui neist eraldunud Suklese valimisnimekiri, nii sotside Kaido Sipelgas kui ka IRLi ja taustaga ja Ridala mõjutustega Meie Inimeste nimekirja Merle Mäesalu, nii EKRE kui ka Keskerakonna Peeter Vikman on ühel meelel, et Haapsalu teede kordategemise kiirendamine peab olema prioriteet. Samuti linnaelanike arvu kasvatamine ja uute töökohtade loomine, mis tuleb uute ettevõtete siiameelitamisest. Haapsalu ja Ridala elanikel peab olema hea elada. No mis platvormid need on? Vikman ise ütles ka, et on asju, mida lubada ja on asju, mida tuleb nagunii teha, ükskõik, kes valimised võidab. Ma ei ole autoinimene ja saan hakkama ka kehvematel kõnniteedel, aga see on minu probleem. Siiski oleks tore, kui öeldaks, et teeme korda vähemalt need ja need lõigud. Või mis taristu või tööstuspark täpsemalt välja arendatakse, et ettevõtjad tuleksid.

Eriti tüütab see jutt, et kui me võimule saame, siis me kutsume inimesed kokku ja küsime neilt, mida nad kõige tähtsamaks peavad. Kutsuge enne, kui kampaaniat tegema hakkate. Selleks ei pea tingimata võimul olema, kuigi selge see, et võimulolijail on info ja pädevus, mida teistel kõrvalt on raske saavutada.

Põhimõtteliselt ei jää muud üle, kui valida inimesi, mitte programme.

Tervisesportlase raske elu

Käib spordinädal ja pooleldi vastu tahtmist sooritasin samuti spordialase väikse isikliku kangelasteo. 4. augustil olime kätte saanud Xiaomi Band 2 sammulugejad ja olin sellest ajast peale iga jumala päev käinud vähemalt 15 000 sammu – sellise normi olin ma sammulugejasse pannud.

Eile õhtul teatas seade, et hakkab tühjaks saama. Mina laadijat ei leidnud. Sirje ütles, et see on tema käes Uuemõisas. Mina olin 4 km kaugusel Sadama tänaval. Hommikul kell kuus saigi sammulugeja tühjaks.

Sõitsin enne tööpäeva algust Uuemõisa, kus Sirje oli laadija minu jaoks valmis pannud. Haarasin selle kaasa ja tagasi Haapsallu. Tööl selgus, et oli vale laadija.

Siis hakkas mulle ligi hiilima hirm, et mu uhke 55 päeva pikkune uhke 15 000 sammu jada katkeb. See on nimelt päris pikk maa, üle kümne kilomeetri. Isegi kui ma õhtuks sammulugeja laetud peaks saama, ei pruugi mul lihtsalt aega jätkuda sammude täiskõndimiseks.

Õnneks leidis Sirje õige laadija üles ja kuue paiku oli mul sammumõõtja töökorras. Hakkasin astuma. Nüüd on mul kaks valutavat jalga, aga sammud täis. Aega võttis see 2 tundi ja 37 minutit ning läbisin 11,45 km. Seekord läks napilt.