Kuidas leida Tartus üürituba tudengile?

Nüüd on see mure tabanud ka meie perekonda. Vennapoeg kasvas suureks, sai lennuakadeemiasse sisse ja läheb Tartusse kooli. Väga tore. Eelistab üüripinda ühikatoale ja ei temal ega tema vanematel ole mingit mõistlikku mõtet, kus kandis see võiks olla või milline.

Vend küsis mult nõu, aga mida mina oskan pakkuda. Ise käisin ülikoolis kaugõppes nädalavahetuseti ja magasin sõprade juures või kus juhtus.

Niisiis, mu austatud Tartu sõbrad, palun abi, soovitusi, pakkumisi, igasugust infot. Vaikne noormees vajab majutust.

Öine teistsugune elu

Uku-ja-Vanemuine-Lihulas-urmas-lauri-9

Eesti esimene ooper “Uku ja Vanemuine”. Foto eest aitäh Urmas Laurile

Päeval oleme me kõik tavalised, aga öö on salapärane ja selle varjus muundub nii mõnigi vana tuttav. Praegu on seda hästi näha. Tuleb hea kolleeg Urmas väikse hilinemisega tööle ja räägib elavalt, kuidas vaatas öösel olümpiamängude naiste ragbiturniiri. Päeval korralik Hiiumaa mees, mitte mingi spordihull. Isegi jalgpalli EMi ennustusvõistlusest ei võtnud osa. Nüüd laseb ennast magamise asemel haarata obskuursetest spordialadest. Meeste korvpall pakkunud ka põnevust, aga naiste ragbi olevat seni kõige kirkam olümpiaavastus.

Muidugi, kui Urmas teleri ette jõudis, ei tulnudki sealt enam midagi peale olümpia, sest poole üheni veetis ta aega ooperis. Ooper toimus Lihulas lageda taeva all, mängiti Karl August Hermanni lauleldust “Uku ja Vanemuine. “Lavale” astus tosinate kaupa Lihula rahvast, aga ka terve rida klassikalise muusika säravaid tähti, osa neist otsapidi Lihulaga seotud. Solistidena astusid üles Voldemar Kuslap, Rene Soom, Kadri-Liis Kukk, Hanno Mölderkivi, Ursula Roomere, Endrik Üksvärav, Märt Jakobson, Argo Liik, Peeter Kaljumäe, Siki Lauren, Laura Kärp ning Johanna Lipp. Kuna “Uku ja Vanemuine” algas kell 22.30, oli paratamatu, et teatriõhtu läks pikaks.

“Tead, kui ilus see oli!” õhkas Kaie täna. “Väga ilus! Aga seda sellist ilu ei viitsiks kaks tundi vaadata, seepärast oli hea, et oli muusikat ka.”

Vaata Urmase galeriid.

Ma ise olen mage mees. Tervis on kehv, kurk kare ja Lihulasse ei hakanud minema. Sporti vaatasin küll ja leidsin enda jaoks mitu toredat olümpiaala. Vaatajale kaasahaaravad on näiteks jahilaskmine ja vibulaskmine. Mõlemas on ka pealtvaatajat küüsi närima panev duellimoment ja lihtne näha, kas üks või teine saab märgile pihta.

Naiste paarisvettehüpped olid lahedad. Tuli ainult meenutada, kuidas ise 30 aastat tagasi sadamasilla servalt trikiga “peakaid” sai pandud ja hakkad hindama nende saltosid ja vigureid, rääkimata ebaloomulikust sünkroontäpsusest. Meeste omast oli see toredam umbes samal põhjusel nagu on Superstaari-saate avavoorud paremad finaalist. Seal saab ka lihtne inimene saab aru, kuidas sooritus õnnestus, sest millegipärast tegid kõik naisvõistlejad peale Hiina võitjate silmnähtavaid vigu – küll plärtsatas üks teisest varem vette, küll hakkasid jalad hüppe lõpus üle pea vajuma. Mehed olid nii osavad, et vaid aegluubi ja kommentaatorite abiga võis aimata kvaliteedierinevusi neis näiliselt täiuslikes sooritustes.

Ja tõepoolest, naiste ragbi on lahe vaadata. Mäng on hoogne ja lühike, reeglid intuitiivsed. Ühe matši vaatasin tervenisti ära ja järgmistel hoidsin silma peal.

Kahjuks ei jaksanud ma eriti kaua üleval olla. Aga ootan põnevusega järgmist ööd ja mõnda uut kukepoksi või saapaviset, mis pakuks spordielamusi.

Fotokaga Augustibluusil ja mis juhtub, kui öösel on palju külalisi

Laupäeva hommikul nägin Haapsalus linna peal Henrikut, kes rääkis, kuidas ta oli mul eelmisel õhtul külas käinud. Umbes kesköö paiku oli ta liikunud Augustibluusilt Sadama 5 õue peale. Õues oli palju rahvast ja pidu käis. Oli juba pime. Henrik vaatas ja vaatas, aga kedagi ära ei tundnud. Lõpuks hõikas: “Kas keegi mind tunneb?” Keegi ei tundnud. “Tulin ära.” Nii läheb, kui on suurüritus, külalised, külaliste külalised, vanad tuttavad, keda pole pikalt trehvanud ja isegi mõni Tartu inimene. Ma ise olin keskööks muidugi juba ammu sügavas unes.

Laupäeval käisin Hetero kontserdil Rootsiturus, James Daltoni kontserdil raudteejaamas ja Andres Rootsu ja Anneli Kadaka kontserdil piiskopilinnuses. Need kõik olid lahedad, staarid ei huvitanudki. Paar esimest pilti on reede varaõhtust, enne kui festivalile läksime.

Augustibluusi värin

augustibluusÄrkasin täna seitsme paiku ja tundsin kohe, et vastik õllevärin on sees. Midagi pole parata, keskealiste joogafestival Augustibluus käib ja Sadama 5 on kostilisi ja külalisi täis, mis tähendab muidugi, et vähemalt esimesel õhtul ei ole mõeldavgi mitte pidutseda.

Inimesi on majas ja õue peal telkides, kui ma õigesti kokku suudan lugeda, 22 või 23.

Mitte iga aasta ei ole mul külaliste kõrvalt jätkunud aega või tahtmist Augustibluusi platsile linnusesse kohale minna. Tänavu võib vähemalt selle linnukese ära tõmmata. Kuulasin eile seda bändi, mis oli enne Kobrini tribüüti (täitsa lõbus oli), ja Kobrini värki ka.

Läksin koduõue tagasi, kus istus kindlasti Ivo. Tuli välja, et Kaivo ka ja peagi liitusid Remi, Gulliveri Priit ja Liis, Marten, Sirje.

Selleks ajaks oli päike loojunud (kohutavalt kaunis päikseloojang oli), õlu oli teinud oma töö ja kobisime Uuemõisa magama.

Tänane päev tuleb muidugi keeruline. Enesetunne on kasin, inimestega suhelda ei taha, õlut ei taha, aga sõbrad on hoovi peal, tulemas on õuemüük ja Augustibluusi kontserdid.

loojang 1

jutujulla

Robert Vaidlo “Jutujulla” – punane plöga on rikkunud terve lasteraamatu

jutujulla

Üks “ma ei taha seda endale jätta, aga enne ära andmist võiks läbi lugeda” raamatutest, mis mulle eile oma raamatukogu sorteerides kätte juhtus, oli Robert Vaidlo 1967. aastal ilmunud lastejuttude kogumik “Jutujulla”. Vaidlo oli nõukogude Eesti lastekirjanik, kes mobiliseeriti nõukogude armeesse, saadeti Siberisse, oli seal verisesse kõhutõppe suremas, põgenes, pääses imekombel ja lihtsate venelaste abi. Tema venna võttis Saksa armee, mees hukkus koos oma lapseootel abikaasaga 1944. aastal Eestis, kui üritasid põgeneda vene tanki eest. Vaidlo vendade loo on kirja pannud Alo Lõhmus.

Ma arvestasin, et vene armees aega teeninud mees paneb 1960ndate laste- ja noortejuttudesse sõjamälestusi, mis toob paratamatult kaasa nõukogude propagandat. Mõtlesin, et küll elan üle ja annan andeks, sest mis kohtumõistja mina olen. Vaidlo loodud on ju ka sellised mu lapsepõlve lemmikraamatud nagu “Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis”, “Kukeleegua” ja “Kessu ja Tripp”.

“Jutujullat” on siiski tänapäeval väga raske alla neelata, sest just esimeste juttudega tekib okserefleks.

Rõve algus

Avajutt “Härra Kikerpuu ja naabri Jakob” negatiivne nimitegelane on rikas, ahne, kaastundetu kapitalist, kes on ka oma poja ära hellitanud. Närakas küsib tagasi koolipeo jaoks lastele kingitud limonaadi jäägid. Siukseid mölakaid on tõesti olemas, aga kardan, et iga riigikorra ajal. See on propagandajutuke, mis kirjeldab rasket elu kodanlikus Eesti vabariigis.

“Kuidas Kustas ministri juures käis” on võimalik et kõige õudsam Eesti lastejutt üldse. Lugu ise on vormilt seikluslik, optimistlik ja innustav, õudus peitub selles, millest tegelikult räägitakse, kuigi välja ei öelda. Eesti pioneer Kustas loeb pärast sõda, kui kõvasid kangelastegusid on teinud pioneerid teistes nõukogude liiduvabariikides. Eks selline asi sütitab ja ja kui ta sõpradega kusagil viljakuivatis mängib, leiab ta sealt vilja alla peidetud talutehnika. See ei ole saanud juhuslikult siia jääda, vaid omanik on selle peitnud kolhoosi eest, mõistab poiss. See on tema võimalus sooritada Nõukogude pioneeri väärt kangelastegu!

Kustas läheb Tallinna ja pääseb ministri juurde (kes ei olegi oma kabinetis, vaid linnavaremetel taastamistöödel, käised üles skääritud). Poiss kaebab ministrile loo ära, minister kiidab, et tubli poiss, teeme mis vaja.

Loo lõpus on Kustas ise kolhoosiesimees, kes on korduvalt ministritega kohtunud, aga esimene kokkusaamine on sööbinud tema mällu kõige eredamana. Meie oma süüdimatu pavlik, eksole, ajupestud laps, kes ei saa arugi, mis ta korda saadab.

Kuidas kasvatada väänkaelu sirgeks

Siis tuleb rodu argiseid poistejutte – suvi, maa, kalajõgi, võrkpallilahingud. Natuke igavad, natuke võõrad ja natuke tuttavad oma lapsepõlvest. Tavaliselt on peategelane mõni krutskiline poiss, kes kasvatatakse loo lõpuks paremaks.

Need on üsna tõetruud lood, välja arvatud see, et ilmselt ei võetud ka 60ndatel pioneerindust päriselus nii tõsiselt, nagu sellest raamatust mulje võib jääda.

Tugev lõpuosa

Lõpus on kaks portsu ilmselt autobiograafilisi jutte, kus peategelasteks oma laps(ed) ja loodus. Need on kogumiku parimad. Näiteks ülimalt nunnu “Sõpruse nimel” ja põnev ja traagiline “Laika”. Viimase puhul hakkab eriliselt mängima mõlema tragöödia põhjustaja.

Läänlasena on tore lugeda ka olustikulist ehk kuidas viiekümnendatel-kuuekümnendatel Kasari peal talvel kalal käidi. Pole põhjust arvata, et Vaidlo seal midagi väga välja mõtles. Ju see ikka niiviisi oli.

Kokkuvõtteks. Raamat sai ühe õhtuga läbi. Algus oli rõve, keskpaik keskpärane, aga lõpp läks heaks. Paarile heale jutule vaatamata pole mul seda seda nüüd sugugi kahju ära anda.