Esimene õlu

See postitus ilmus eksikombel meie Kirjakoi raamatublogis ja tekitas segaduse, nagu oleks paljas mees tormanud aianduse- ja mesiunduse seltsi prouade koosolekul saali ja hüpanud lauale. Postitus ilmus teisipäeval, ‘eile’ oli esmaspäev.

Eile võitsin õues endal õllest nina täis. Kella kolmeni olin asjalik, koristasin, kirjutasin artikli märkmed maha. Siis istusin õue pingile, lasin äikese-eelsel lämbusel endast läbi imenduda ja otsustasin, et aitab. Puhkuse loogika ei ole ju mõistlik olla. Kiskusin õlle lahti ja ahvatlesin ka Atsi halvale teele. Nii me siis istusime ja jahvatasime kella kümneni, mil hakkas vihma sadama ja Piret kupatas meid auto peale, et üks Uuemõisa ja teine Tallinna transportida. Vahepeal käis Sirje ja tõi pitsat ja õlut juurde, Kristi ja Piret ostsid alla korrusele laheda uue köögilaua, Kristi ja Paula põletasid pappkastid ära. Meie jõudsime jutustada väga laial teemadespektril alates ornitoloogiast ja matkamisest ning lõpetades Õismäe fenomeni ja lastekasvatamisega. Õllesid kulus minul kaheksa või üheksa, mis ongi mu mõõt. Siis on tunne, et õlu loksub juba kõris ja enam vedelikku sisse ei mahu.

Täna on vibra sees, aga olen asjalik ja ei taha mingit seltsielu elada. Neljapäeval peaks aga tulema Ivar ja Ivo, kui hästi läheb, siis isegi Kaie ja Kaire. Ja algab jalka-MM.

Advertisements

Tsirkuses

Pühapäeva kujutasin ette kodus arvuti taga. Üks lugu on veel lõpetamata ja ei tahaks, et see väga palju puhkusepäevi kaelas ripuks. Lõpuks läks teisiti. Lõuna paiku jalutasime linna esimest korda Haapsalus peetud tsirkusefestivali “Hoog” vaatama. Kell kolm pidi õuealal, mille pilet oli ainult viiekas, esinema vägev Soome-Eesti paar. Olidki vägevad. Tuttavaid oli ka päris mitu ja päike paistis palavalt. Tegime jäätisekokteilid ja otsustasime veidi vaadata ka lapsi, kes seal esinesid. Tase oli erinev, aga mõned akrobaadid panid ikka hinge kinni hoidma. Telekast on tänapäeva inimene ju näinud kõike, selles mõttes on raske meiesugust üllatada. Aga kui 10-12aastane tegelane, kes pool tundi varem seisis sinuga samas jäätisekokteilijärjekorras, läheb lavale, ronib viie peetri kõrgusele ja laseb seal nööri otsas käed lahti, siis hoiad hinge kinni küll. Või sõidab üherattalise rattaga. Siis tuli mul veel meelde, millist eneseületust nõudis mu redelilt oma akna pesemise katse. Mis eneseületust, ma ei julgenudki seda lõpuks teha. Nüüd sain endale eeskujud.

Lõpuks, umbes seitsme ajal tuli Prantsuse-Kolumbia tippžolnglööride kava. See, kui sünkroonis nad liikusid või kurikaid loopisid, oli tõesti ebamaine. Aga enne olin nende peale juba üsna vihaseks saada. Nad nimelt püüdsid publikuga suhelda. Võib-olla Kolumbias või Prantsusmaal see meeldib inimestele, kui nad kaasa tõmmatakse. Mina seda ei salli. Ma ei taha võõraste inimestega suhelda. Mul tuleb stress, kui jälle midagi publikult küsitakse. Keegi võiks ju välisartistidele öelda, et eestlased on mömmid ja vahvad eelmalt, vaikselt. Tehku oma asi ära ja neile ollakse tänulikud. Tulingi natuke enne lõppu ära. Aga kokkuvõttes oli küll tore pool päeva. Koju jõudsime alles üheksa paiku, olime tsirkuseesinejaid vahtinud peaaegu viis tundi. Rahvast oleks võinud rohkem olla. Saan aru, et esimene kord ja võõras asi – moodne tsirkus. Loodan, et korraldaja viitsib seda veel paar korda Haapsalus teha, usun et siis on hordid kohal. Oleks küll kahju kui selline põnev asi mujale koliks ja meile jääks vanad Itaalia lembelaulikud. Need toovad muidugi iga kord tuhandeid inimesi.

Jasmiinide lõhn

Eile, kui jalutasime hommikul Uuemõisast Haapsallu, ütles Sirje: “Oo, jasmiinide lõhn, nii hea.” Tallinna maantee on eramajadega palistatud, kõigil põõsahekk ümber. Tunnistasin, et ei tunne jasmiinilõhna ega isegi jasmiinipõõsast. Meil maal neid ei olnud.

Mine nuusuta, need ongi, näitas ta valgete õitega rohelistest põõsastest hekki. Läksin, nuusutasin, võtsin vargsi ühe õie kaasa ka ja nuusutasin veel. Oli jah tugev lõhn. Proovisin meelde jätta, sest tegelikult on ju üsna piinlik, kui nii kuulsat lõhna või taime ei tea.

Õhtul lonkisin Sadama tänavalt Uuemõisa tagasi. Päev oli olnud pilvine ja jahe, aga õhtul oli päike välja tulnud ja muutnud õhu täitsa lämbeks. Järsku oleksin justkui magusa pilve sisse astunud. Justkui magusate maasikate või maasikamoosi tegemise lõhn. Sama olin selle maja juures tundnud ka eelmine suvi päris mitu korda. Nüüd taipasin, et see ongi jasmiinihekiga maja. Järelikult, oh mind lolli, pole siin mingeid maasikaid, vaid magusalt lõhnavad jasmiinid. Olin isegi natuke pettunud oma võhikikkusest.

Täna hommikul guugeldasin jasmiini. Tuleb välja, et päris jasmiin Eestis vabalt ei kasva, sest meil on liiga külm. On hoopis ebajasmiinid, mis pole päris jasmiinidega isegi väga lähedalt sugulased. Mõni ebajasmiinisort lõhnab nagu metsmaasikas.

Sireli amputeerimine

Esimene puhkusepäev läks väga hästi. Ilm oli pärast hommikust vihma jälle suvine. Sadama tänaval võtsin maha sirelioksa, mis oli pool aastat kummuli. Meie ja Laine piiril kasvab vana hiidsirel, mille tüvi on reiejämedune ja mille õisi näeb ainult binokliga. Sirel läks maapinnalt kaheks. Talvel vajus üks kahest suurest harust maha. Päris ära see ei kuivanud, aga õied ei jõudnudki lahti minna enne kui ära närtsisid. Töö oli väike, aga pool aastat olin seda edasi lükanud, nii et tähtis.

Lugesin lõpuni Sapkowski “Ettemääratuse mõõga” ja tegin sellest kohe blogipostituse ka.

Helistati arenduskeskusest ja lükati nädala võrra edasi mu loeng, mille ma muidu oleks pidanud andma juba sel teisipäeval. Sobib.

Sirje koolis oli eile viimane koolipäev ja ta oli Uuemõisas, aga korra saime linnas kokku. Linna peal pandi tsirkusefestivali lavasid üles, elu kihas, päike paistis. Tagasiteel nägin Riinat, kes kiitis meie jalgpallilugu, ja Aivot, kes ütles, et isegi mu kõnnak on puhkusel teistsugune. Muidugi, see on vaba mehe kõnnak.

Kodus mõtlesin teha väikse lõunauinaku, aga selle katkestas kohe vend, kes helistas, et on ostnud sada liitrit värvi ja kuller toob selle järgmine nädal mulle otse koju. Lähebki majavärvimiseks.

Õhtul helistas Ivo ja rääkis suure uudise. Tal hakkab ka puhkus ja järgmine nädal lubas Haapsallu külla tulla.

Sirje koolipidu lõppes millalgi öösel, mäletan, et ärkasin ta telefonihelina peale üles. Ütles, et kodus on kohvikoor otsas. Hommikul vaatasin, et oli helistanud pool kaksteist. Eks ma lähen nüüd koort viima.

Küll mõnitavad

Võtsin osa mälumängust. Individuaalmäng, 50 küsimust, raskemat sorti. Küsimuste koostaja ja mängu juht Villu Tamme libistas pilgu üle mängijate ja alustas: “Küsin sissejuhatuseks küsimuse, mida Õuemaa ka teab. Kes laulis peaosa muusikalis “Matilda”?

Ülim alanduse tunne. Mis kurat, mida Õuemaa ka teab? Mis ma olen see kõige lollim Eesti mälumängur vä? Samal ajal vajus süda saapasäärde. Villul on ju õigus, ainult et ma olen lollim veel, sest ma ei tea, kes seal laulis. Paaniliselt hakkan vastust välja mõtlema. Mingi siuke muusikal vist on olemas küll. Laps on reklaami peal. Äkki on see siis mõni kuulus noor välismaa naislaulja? Asja teeb raskemaks see, et olen elus vist ühte muusikali vaatamas käinud. Mul tuleb üks kandidaat isegi silme ette, aga nimi ei meenu. Adrenaliin möllab. Keegi ütleb näu.

Löön silmad lahti ja näen enda ees mind pilguga puurivat kassi. Ajan end voodist välja ja panen talle krõbinaid. Kell on 5.45 puhkuse esimesel hommikul. Poen voodisse tagasi, aga äsjane mälumängusolvang keerleb peas. Uni ei tule. Otsin netist, kas selline muusikal üldse on tegelikult olemas ja kes seal siis peaosa mängib. On tõesti, aga peaosalised on lapsed, kõik mulle jumala võõrad nimed. Kurat küll, kuidas ma seda Villu Tamme arvates teadma peaksin?! Praegu on kell 6.26 aga ikka veel häirib.

Kingitus väikevennale

Jõle lahkeks olen läinud. Muud polegi kui ainult kingitused. Aga midagi pole parata, nõutakse. Niisiis, täna saab mu noorem vend Urmas 41-aastaseks. Laupäeva lõuna paiku istusime Haapsalus Laterna baaris, sõime Laterna šnitslit ja jõime õlut ja tekiilat, kui vend hakkas mind noomina, et ma oma blogi ei pea. Tema, kes ta üldse millegi lugemisest ei hooli, väitis, et on truu lugeja ja on kümneid kordi tühja siin blogis käinud. Ta olevat väga pettunud. Niisiis, palun, Urmas!

Ta ajas veel veidrat juttu. Väitis näiteks, et ei ole kunagi varem Laterna baaris olnud. No ma ei tea. Mul sai 2. märtsil 20 aastat Lääne Ellu tööletulekust ja Haapsallu elama-asumisest täis. Ta on siin piisavalt käinud, et see lihtsalt ei saa võimalik olla. Seda enam, et vanasti polnudki palju muid variante kui Grande, Sadama baar, Laterna baar.

Laupäevane pidu läks üldiselt nii nagu 2000. aastate alguse peod. Laupäeval varakult linna peale, natuke aega majas oma napse (oli üks huvitav pirnijook), bowling ja edasist ma enam ei tea. Ammu ei ole sellist asja olnud, et ärkan ja ei tea eilsest õhtust suurt midagi.

Hiljem tuli meelde, et istusin sel laupäeval esimest korda elus Dietrichis. Jõime seal õlut.

Tegime raamatublogi ka

Kui ei ole ammu siia postitanud, jäävad ka mõned tähtsad asjad kirjutamata. Tegime Kaiega raamatublogi Kirjakoi. Põhimõte on lihtne – iga raamatu kohta, mille läbi loeme, peab tegema postituse. Enne järgmist ei tohi lugema hakata. Oleme seda mõtet kõrtsiõhtutel juba ammu arutanud. Et muudkui ahmime raamatuid ja jahvatame neist ja see pakub suurt lõbu, aga ununeb. Nüüd on see juba mõnda aega toiminud ja töötab päris hästi selles mõttes, et tore on pärast lugemist teha väike distsiplineeriv pingutus ja oma mõtted sõnastada.