Üks suur muutus, mis magistriõppes muutunud võrreldes kõigi mu varasemate kooliskäikudega, on ehk see, et kui varem tegin mina poppi ja vaatasin kuidas lihtsamalt läbi saada ning õpetajad ajasid mind piitsaga mööda koolimaja tundidesse, siis nüüd on asi pigem vastupidi.
Täna helistas mulle töö ajal meie õppekorraldaja ja küsis, kas mul on hirmsasti vaja aines x käia. Ütlesin, et ei ole, aga aine tundus väga huvitav ja vajalik ning seepärast olin otsustanud end proovile panna, kuigi õpetaja esimese loengu alguses oli juba hoiatanud, et tuleb jube raske aine, mida eemine aasta ükski ei lõpetanud ja parem on neil, kes arvavad, et ei jõua igaks seminariks viit teadusartiklit korralikult läbi töötada, kohe loobuda. Ärgu tundku end puudutatuna, võtku näiteks kevadel uuesti, kui üks teine raske aine kaelast ära on. Siis ma veel ei loobunud ainest, kuid nüüd, kui õppekorraldaja ütles, et ma olen üks kahest allesjäänud tudengist, kes end veel maha registreerinud ei ole ja kui ma seda nõustuksid tegema, saaks aine sügissemestril päris ära jätta, andsin ma alla. Tõesti, niigi on koduseid töid ja lugemist.
Kusjuures see ei ole ainuke aine, mille sissejuhatuseks on õppejõud soovitanud jumala heatahtlikult järele mõelda, kas me ikka tahame kõik selles või teises aines käia. Ja üks aine juba lükati kevadesse, just seepärast, et oli olnud ühel ajal selle ainega, millest ma end täna välja kirjutasin. Nüüd kipuvad ikka ühele ajale :)
sadama 5 (kr)ahv 