Õnnetu pühapäev

Pühapäev oli uimane ja õnnetu. Panin hommikupoolikul mõned uudised üles ja läksin kella ühe paiku korvpalli Läänemaa meistrivõistluste finaali vaatama. Kaks aastat oli Nõva Ristit finaalis võitnud, seekord saime tappa. Piltidega läks nii nagu karta oli. See spordihoone valgus on imelik ja korvpallurid nii kiired oma palliga, et teravaid pilte tuleb üks kümnest ja siis on ikka keegi mõnele kehaosale sellise hoo sisse andnud, et see on udune.

Pedaalisin läbi vihma ja tuule Uuemõisa, et siin avastada – olen fotoka juhtme Haapsallu unistanud, nii et korvpalliloo juurde pilte kätte ei saa. Teha oli muudki. Kristi oli saatnud loo Lihula vallast “Maale elama” messil. Ajad muutuvad, ajakirjandus muutub ja ma ise ka. Pressiesindaja kirjutatud feature-joontega loo oleks ma vanasti avaldanud ainult kommertstekstina, aga tõenäoliselt otse prügikasti saatnud. Aga kui pressiesindaja polegi päris pressiesindaja? Või kui lugu on selline, mille ma isegi oleks heameelega teinud? Kristi on nüüd nimelt Lihula vallavalitsuses tööl ja saadab selle valla elust isikupäraseid ja sisemise särtsuga kirjutatud lugusid. Kuna ma ise Lihulasse jõuan üliharva ja väga raske on kaugelt sealse eluga kursis olla, siis avaldan ma need rõõmuga. Märgin muidugi ära, et autor on Lihula vallavalitsuse palgal. Kristi pole muidugi mingi pressiesindaja sõna klassikalises mõttes, vaid lihtsalt sädemega tegelane, kes lööb särama vist ükskõik millise töö. Tegi noorsootööd, sai aasta noorsotöötajaks. Nüüd kirjutab oma kodukandi elust.

Lõpuks sain naabrimehelt laenuks SIM-kaardi lugeja. Korvpallilooga ma siiski kaugele ei jõudnud, sest tuli kurb uudis. Eile suri Ants Maripuu, muhe habemik Martna vallast, keda tänu tema kirele fotograafia vastu on näinud kõik, kes Läänemaa avalikel üritustel rohkem käivad. Tähtsam on tema roll aga Rõude küla seltsielu ja külamaja elluäratamisel ja elushoidmisel. Rõude ei ole mõni kaunis arhailine rannaküla või rahvarohke tõmbekeskus rikkas vallas. Mõnes mõttes algaski külakeskus sellest, et pandi kinni postkontor, siis veel teine, kolmas ja neljas asutus – ja kohalikud, sh Ants pidid tühja maja üle võtma. Nüüd on sealne külakeskus ja seltsielu eeskujuks teistele. Aga Antsu surm oli ehmatav. Teadsin, et ta oli juba mõnda aega haiglas, aga olin kuulnud, et ta juba paraneb. Minu kaastunne lähedastele ja Martna valla rahvale.