Ärkasin laupäeva kohta vara, enne seitset. Ilm paistis tulevat just nii ilus nagu lubatud. Asusin kohvi lürpides õues päevakava paika panema. Teha on palju. Nädala jooksul on kogunenud diktofoni peale mitme loo materjal, mida ei ole jõudnud maha kirjutada. Aga enne veel tuleb ära teha paar selgelt ajakriitilist asja. Päeval peab aga läbi hüppama mitmelt objektilt. Õhtul võiks õues pikniku teha. Plaan koos.
Kell 7.36 oli esimene lugu üleval. Liiklusõnnetuste kokkuvõte on hea hommikune rutiin, mis annab aega tööga kohaneda.
Reedel oli Kristel mind täitsa üllatanud infoga, et sinilillekampaania raha läheb meie ületee-naabritele Haapsalu taastusravihaiglale eriti laheda kõnniroboti ostmiseks. Sellega saavad uuesti kõndima õppida sõjaveteranid, kes siin ravil käivad, aga ka kõik teised abivajajad. Kampaania ise oli lahti läinud vist neljapäeval. Materjali olin reede õhtul kokku kogunud, nüüd tuli ainult ära kirjutada. 8.12 avaldasin loo.
Kiire portaalide kammimine tõi kaks Haapsaluga seotud filmiuudist: siinsamas filmitud “Väikelinna detektiivide” näitamisõigus müüdi Saksa lastekanalile ja meie mehest ja linnast jutustav “Vehkleja” leidis USA levitaja. Ühe refereerisin kohe.
Reede õhtul oli kullamaalane Lembitu Twerdianski, tuntud pärandkultuurikaardistaja ja vana metsamees, saatnud mulle arvamustüki gigantsest elektriliinist, mida hakatakse rajama Harku ja Sindi vahele. Elektriliin on hea, see parandab meie ja Euroopa vahelist elektriühendust. Aga selle planeering on Läänemaa oma Rail Baltic.
Trassi paikapanek on kestnud juba paar aastat. Maavalitsus on käinud mitu korda valdades seda kooskõlastamas. Kusagil ei olda koridoriga rahul. Esmal pandi see jooksma enam-vähem üle Risti asula. Ristilased muidugi tagajalgadel – viige see ometi teisele poole Tallinn-Haapsalu maanteed, kus on ainult raba. Rabas muidugi konks oligi, kaitsealusele maale ei saanud seda jooksma panna.
Martnas ja Kullamaal ei taheta samuti seda oma maa kohale. Kui Ristiga jõudsid planeerijad kokkuleppele, siis Kullamaal käib siiani kõva tulistamine. On välja käidud mitu alternatiivi. Õhku visatud ka kahtlus, et vallajuhid tõrjusid maavalitsuse variandi, kuna see jooksis nende maadelt läbi. Twerdianski lugu on just selline, mida kohalikud inimesed nendel aruteludel räägivad.
Kell oli juba peaaegu 11 ja mul hakkas kiire. Kell 12 algavad paaditõrvamistalgud Rannarootsi muuseumis ja korvpalli Läänemaa meistrivõistlused Wiedemanni spordihoones, kell 13 Läänemaa jalgpalliklubi hooaja avamäng 3. liigas ja 16.30 kuulutatakse kultuurikeskuses välja Eesti parimad kooliteatrid. Kas minna kõigepealt korvpallist läbi ja teha paar pilti ja siis talgutele, mis nagunii enne käimaminekut koguvad hoogu? Samas logistiliselt oleks kaval muuseumiõuel kõigepealt ära käia ja teel staadionile spordihoonest läbi põigata. Nii otsustasingi teha. Enne viskasin üles veel loomakaitse seltsi hoiatuse, et lõkketegijad enne siilid lõkkematerjalist välja ajaks. Isegi olime just avastanud, et Sadama tn õue peale on jälle kolinud siil ja ega me teagi, kus ta pesa täpselt on.
Ajasin jalgratta välja, riputasin fotoka kaela ja sõitsin Rannarootsi muuseumisse. Seal ei olnud näha ühtegi inimest, ainult ERR-i korraspondendi Juhani auto.
Juhan tuli peagi õue ja ütles, et talgute korraldajast Jormast pole kippu ega kõppu, telefonile ei vasta, ei teagi, mis saab. Umbes veerand üks jõudis Jorma siiski kohale, aga ütles, et paaditõrvamine jääb ära. Ilm on küll ilus, aga kõik ilmaennustused lubavad pühapäeva hommikuks vihma. Kui täna tõrvata, uhub vihm selle homme maha ja tüütu pläkerdamise tulemus on ainult reostunud pinnas. (Praegu on pühapäev ja päike paistab, Jorma). Muuseumitulek ei olnud siiski tühi loos, Jorma rääkis tõrvamise kohta piisavalt huvitavat, et sellest loo kokku saaks. Kell oli pool üks, kui intervjuu tehtud sai. Otsustasin, et hüppan kodust läbi ja kirjutan tõrvamisloo kohe ära. Jalgpallile ei pea alguseks jõudma, see ju kestab kaks korda 45 minutit. Ja korvpall pidi ajakava järgi neljani minema, saab selle parajasti jalka ja kooliteatrite vahel üle vaadata. Rannarootsi lugu on siin.
Jalgpall oli puhas lõbu. Eelmine hooaeg mängis meie Läänemaa JK, mille asutamises ma isegi kaasa lõin, esimest korda teises liigas. Võistkonna tuumik on 17-18aastased poisid. Vanemad kaovad ära, sest kui keskkool läbi, minnakse kõrgkooli ja pärast Haapsallu tagasi enam ei tulda. Teine liiga algas hästi, poisid olid tahtmist täis ja võite tuli järjest. Suvel tabas meeskonda aga mõõn. Mõni ei tulnud kohale, algasid omavahelised naaksumised, moraal langes ja hooaja viimase mänguga langesime üleminekumängude kohale. Pidime 3. liiga teise koha võistkonna Imavere vastu mängima kaks mängu teise liiga koha peale. Saime haledalt tappa. Muretsesin veidi, kas poisid suudavad end kolmandas liigas mängimiseks häälestada. Mure kestis umbes 7 minutit, kui lõime Saaremaa Malevale esimese värava. Haapsallaste üleolek oli täielik, poolaeg lõppes 5:0 ja terve mäng 14:0. Isegi minusugune kobakäpp sai paar väravat pildile. Aga kui matš kell 14.50 läbi sai, olin uue probleemi ees. Lääne Elu Andrus Karnau oli teiseks poolajaks platsi äärde ilmunud ja ma ei julgenud jätta oma lugu kusagile õhtusse, sest konkurent teeb selle kindlasti kohe ära. Rehkendasin, et kui kihutan rattaga koju, kirjutan korraliku loo asemel esialgu lühinupu ühe pildiga, jõuan veel korvpalli lõpu ära näha.
Ei jõudnud, sest poole nelja ajal tulid spordikottidega koljatid juba spordihoonest välja. Seekord sai kell must jagu.
Veeresin vaikselt kultuurikeskusesse, et ehk jõuab veel viimast etendust näha. Jällegi läks halvasti. Noored voolasid just teatrisaalist välja, kui ma oma jope sain ära antud. Kell oli neli ja pidin nüüd pool tundi kultuurikeskuses aega parajaks tegema. Tegelikult kulus žüriil aega hoopis rohkem. Kell viis lasti meid saali tagasi, aga isegi siis ei saanud lõputseremoonia veel alata. Osa koolinoori, kes pidid koju tagasi sõitma, võtsid initsiatiivi enda kätte ja andsid oma lemmikute auhinnad juba üle. Erki Lauri tuli laureaate välja hõikama alles poole kuue paiku. Pildistada oli seal kehv, lugu sisuliselt ei olnud, sest nimetati ainult võitjate nimed ilma ühegi kommentaarita. Pealegi olid teised žüriiliikmed Andrus Vaarik ja Harriet Toompere juba Tallinnasse etendustele sõitnud ja kõik saalijäänud koolinoored olid stardivalmis, et jõuaks veel sama päev Narvasse või Jõgevale. Et kaks tundi passimist ja lugu nagu polegi? Kõlas viimane aitäh ja Laur läks lavalt minema. Sööstsin lavale ja sain ta viimasel hetkel lava tagant kätte.
Koju Sadama 5 õue jõudsid kell kuus. Väsinud, söömata ja palju tööd veel ees. Kristel ja Arvo riisusid õue, õlled käes. Algis ja Riina viisid taaramäe bussiga ära. Kristi ja Sirje planeerisid peenraid. Mina pidin arvuti taha istuma ja kooliteatreid diktofonilt maha kirjutama. Kulus oma poolteist tundi, enne kui kooliteatrid, üks sporditeemaline kaastöö ja kuulutused lõpuks üles said. Kell oli peaaegu kaheksa ja päike hakkas loojuma. Jalgpalli fotogalerii ja pikem lugu peavad jääma pühapäeva ootama. Kõik need diktofonilood samuti. Võtsin õlled näppu ja kolisin lõkke äärde.
sadama 5 (kr)ahv 
kule, sul on sülearvutit vaja, et ei peaks kogu aeg sadama tänava vahet kimama. istud kahe objekti vahel suvalises kohvikus või kasvõi pargipingil maha ja kirjutad loo valmis :)
Mul on sülearvuti ja vahel ma kirjutan ka suvalises kohvikus, aga Sadama 5 on Rannarootsi muuseumi ja Wiedemanni spordihoone vahel ja mõlemast u 3 minuti rattateekonna kaugusel.