Naljakas päev

Küll täna oli naljakas päev. Hommikul enne ärkamist nägin unes, et mu isa oli mu venna ära tapnud.

Tööl selgus, et kaks kolleegi viiest on haiged ja leheküljed täitsa vahvasti reklaamivabad – muudkui täida.

Teistel sai ka palju nalja. Kaks kolleegi, kes pidid järgmine nädal Aasiasse puhkusele minema, said teada, et nende lennufirma on pankrotti läinud ja vähe sellest, et vist ei pääse Aasiasse-tagasi, ei saa võib-olla makstud rahagi tagasi.

Üks kolleeg sellise parema nalja. Oli teine hilisööni seminaritööd teinud, teise peatüki valmis saanud ja juhendajale saatnud. Juhendaja vastus oli olnud hävitav – teemast mööda, sellist jama ei jaksa kommenteeridagi, sest juhendaja nõuannetega seda ära parandada ei ole võimalik. Langes siis tudeng musta masendusse. Lõpuks võtnud siiski julguse kokku, teinud faili lahti ja avastanud, et on saatnud vale faili. Enda tarbeks mitmevärviliselt tehtud märkmed, midagi uurimispäeviku ja enda päeviku vahepealset, kus muuhulgas näiteks sõbra lapsele mõeldud nimevariandid kirjas.

Lehe saime kokku, aga igav ei hakanud ikka. Pressipreemia kandidaatide valimine on põnevam kui spordiennustus, sest igasse kategooriasse tohib autori kohta saata vaid ühe töö, aga kategooriad on laiad. Mõistata siis, kas tänavune žürii hindab rohkem muhedaid reportaaž-portree olemuslugusid a la “Mees tegi piimapudelist imemasina”, intervjuud või uurivat ajakirjandust, mis uudise kategooriasse ei mahu. Üldse see žanrivärk on oma aja ära elanud. Põnevamad teemad on alanud uudisnupuga, sealt edasi suur uudis, siis intervjuu, arvamus. Mõni kõva uudis on reportaaživormis. Mis kategooriasse mida esitada? Mõnelt ajakirjanikult on 2-3 suurepärast üsna võrdset lugu. Ma suudan välja mõelda, mis mulle rohkem meeldib, aga kuidas mina tean, millist neist žürii eelistab.

Õhtul kodus selgus veel selline nali, et mul on ka palavik.

Jalgpall

7. jaanuar, algas puhkusteperiood – esimene reporter võttis nädala välja. Õnneks oli arvamuslugu ja mitu tähtsat artiklit juba olemas. Sain jalkaloo valmis. Kui mõni artikkel jääb venima, siis on seda põrgulikult raske ära lõpetada.

Sadama tn-l kütsin ja kella kaheksaks läksin Läänemaa jalgpalliklubi juhatuse koosolekule. Kaks probleemi vajavad kiiresti lahendust. Üks meie treeneritest läheb varsti minema ja teistel on nii suur koormus, et ei saa tema gruppe endale võtta. Kui keegi jalgpallitreener seda loeb ja Haapsalus trenni tahab anda, võtku ühendust. Teine on rahamure. Ainuüksi võistlussõitude busside peale kulub aastas 5000 eurot, kolmanda liiga osavõtumaks on u 1000 eurot. Tegime kiireid sponsorite otsimise plaane ja skeeme. Jällegi, kui keegi – olgu siis eraisik euro-paariga või firma saja kuni viie tuhandega (nimesponsor) tahab toetada, andku märku või vaadaku meie Läänemaa jalgpalliklubi blogi, kuhu lähipäevil paneme klubi arveldusarve numbri. Või on idee, kellelt abi saada – andke teada. Kõik läheb õilsa ürituse nimel, et lapsed ja noored saaksid sportida. Trenniraha maksavad and nagunii.

Vene laat ja digiboks

Laupäeva hommikul käisime Sirjega linna peal. Vanalinnas Saue baari vastas käis juba Haapsalu esimene Vene laat. Rahvariietes Bõliina naised laulsid, 20-30 müügipunkti ja palju rahvast. Vene laada idee tuli sellest, et mitu aastat mitusada Vene turisti peale uut aastat Haapsallu puhkama tulnud, aga siin pole talvel muidugi midagi tarka teha. Isegi kõrtsid on suuremalt jaolt kinni. Rahvast vaadates tundus aga, et ka põlisrahvale on talvine väliüritus meelepärane. Ilm oli ka ilus muidugi, paar külmakraadi, päikesepaiste. Mõnus vaheldus viimaste päevade vihmale.

Edasi läksin Kristeli katkise digiboksiga Elioni. Ega ma ei tea, mis sellel täpselt häda on. Punane tuluke põleb, aga juba suvest saati ei ole telekanaleid näidanud. Elionis nenditi, et ju on siis tuksis. Õnneks on mul imeline võimalus see uue vastu vahetada soodushinnaga – jaanuari lõpuni 90 euro asemel 60 euro eest. Noh, saame ühe boksiga ka hakkama.

Müüriääre oli rahvast täis, aga sain imeläbi laua. Sööki ei võtnud, sest ettekandja tungivalt soovitas mitte võtta – järjekord. Meie pisikese laua äärde mahutas end veel intelligentse olemisega keskealine Soome paar, kes uurisid, kus on Haapsalus head restoranid. Oli veidi piinlik.

Kodus vaatasin arvutist FA Cupi. Mõlemas minu vaadatud mängus kukutas pisike välja suure – mis sa hing karikamängust veel tahad.

Õhtul tõid seltskond kommuuninoori, kes olid päeval laadal oma kraami müünud, meile viis liitrit kergelt kääritatud ja joovastavat õunamahla. Kiitsid maja. Lubasid talgutele tulla, kui tööriistad meie poolt on. Paistis huvitav seltskond, peaks üles otsima ja loo tegema.

Jalkamänedzheri mängisin ka. Liigas olen AFC Wimbledoniga kukkunud neljandaks, aga suutsin FA Cupis kolmanda ringi avamängus kodus teha 2:2 viigi Manchester Unitediga. Kordusmängu saime tappa 6:0, aga ainuüksi nende staadioni pool piletitulu oli peaaegu miljon eurot, on minu klubi nüüd rahaliselt mõneks ajaks kindlustatud.

Õhtul panin hingevärinaga pärast oma pooleteistaastast pausi WoWi. Oli näha, et pikk vahe on sisse jäänud. Mitte midagi ei mäletanud, kus mu tegelased on, mis asju and ajavad või kuidas neid üldse korralikult kontrollida. Mängus endas on ka muudatusi tehtud. Natuke toksisin, mingit sõltuvustunnet ei tekkinud.

Õhtul lugesin Shadowmarchi vaatasin Inspector Morse’i.

Täna kukkus välja hoopis asjalikum päev. Tegin arvepidamise korda (u poolteist tundi), toimetasin mõned online-nupud ja kirjutasin toimetuses oma jalkaloo suuremalt jaolt valmis.

Hankisin MailTagsi, hästi praktilise täienduse Mäki Mailile. Kunagi see mul oli ja olen hiljem seda mitu puhku taga igatsenud.

Ei miskit

Võtan eilse päeva tavalisuse kohta kõik sõnad tagasi. Võrreldes tänasega oli see täis meeletusi, eksootikat ja seiklusi. Tänane suurim juhtum oli vist see, et lõin hommikul pimedas väikse varba täiega vastu voodijalga.

Tööl läks kõik plaanipäraselt. Erutus tabas meid korraks, kui tekkis kahtlus, et maal on tulekahju. Neiud sõitsid välja ja tulid tagasi – oli lõke olnud.

Kõik plaanitud lood liikusid, ainus uudis, mida ma hommikul ei teadnud, oli, et Haapsalu aurulaev sai raha.

Õhtu veetsime Sirjega Sadamas. Kristel oli kenasti kütnud, nii et polnud külmgi. All on eilsest kütmisest 14 kraadi sooja, mis jaanuari kohta oleks supertulemus, kui unustada, et väljas sajab mitmendat päeva sooja uduvihma.

Argine ja hall, lihtsa moega tagasihoidlik päev

Aasta alguses mõtled küll, et nüüdsest saab iga päev tehtud midagi sellist, mille poolest see päev tähelepanuväärseks muutub. Aga juba on kõik and ühesugused hallid reas, nii et ma ei suuda enam vahet teha, mis oli eile, mis täna.

Tervis, tänan küsimast, ei ole paremaks läinud. Tuleb tõele näkku vaadata – vist ikka ei ole pohmell, vaid mingi külmetus.

Tööl tuli käia, sest palgad-honorarid tahtsid väljaarvestamist. Hakkasin lõpuks jalgpalliklubi lugu kirjutama. Jee. See on plaanis olnud kolm kuud, intervjuu tegin juba jõulu esimesel pühal ära. Et kiidaks Läänemaa noori vutimehi, kes jõudsid neljandast liigast kolmandasse 11:0 ja vist veelgi suuremate võitudega. Klubi teisel tegutsemishooajal. Aga ega see lugu ega ükski teine spordilugu laupäevasesse lehtegi mahu.

Hommikul üllatas Kaie kahe hea teemaga. Nende realiseerimises on ta mihkel, ei pea pabistama, kas teeb ära, kui juba kusagilt kuulnud on.

Jõgede jääminekust saab ilmselt ka vahva loo.

Avaldamist vajavaid tõsiseid omavalitsusuudiseid on terve kolmas külg juba täis.

Sees – nagu aasta alul ikka – mesinik-bibliofiil-koduloouurija Ilmar Jõesoo hiiglaslik ülevaade sel aastal juubelit pidavatest Läänemaaga seotud tuntud inimestest.

Lehte pidas sünnipäeva ja nigu kolm laulvat telegrammi oli Kullamaa vallajuhtide kolmik meil järsku köögis. Selline kingitus siis.

Mäletan, et tööl sai veel mingit nalja, aga millist, ei meenu. Üks hea mõte tuli ka, mida ma ei saa siin välja rääkida, sest see tuleb homme hommikul niiviisi ära teha, et ei teataks.

Õhtul tulin Uuemõisa, pole vaja haigena Sadamas küdevas toas külmetada. Kristel hoolitseb kasside eest. Vaja veel üks tööpäev õhtusse vedada, siis jõuab end ravida.

Türannosaurus

Võitlus pohmelliga jätkub. Ilmselt võib üheks keskea saabumise tunnuseks pidada peojärgseid kahepäevaseid vaevusi. Küll on hea, et tänapäeval seda va napsuvõtmist nii harva ette tuleb.

Tänane tööpäev oli väljakutse. Neljapäevane leht tuleb trükikotta saata tavalisest kaks tundi varem – õhtu kulub trükikojal Ekspressi trükkimisele, meie jaoks poleks aega. Kuna kolmapäeviti meie lehte ei ilmu, siis pole sellest tavaliselt midagi – aega numbrit kokku panna on niigi maa ja ilm, üle pooleteise päeva. Mitte aga seekord – 1. jaanuaril ju inimesi tööle ei aja. Et keeletoimetaja jõuaks asjad korralikult läbi lugeda, otsustasimegi, et tuleme erandkorras täna tavalisest varem tööle. Mis tegi päeva veelgi raskemaks, sest pohmellisurinale lisandus uimasus. Paistis, et ka kõik kolleegid elasid midagi sarnast läbi. Kardan, et homne leht on vastav – loid, erilise särata.

***

Kaire luges tööl horoskoopi ja kurtis: kahju, et vanu horoskoope üle ei saa lugeda, tahaks teada, kui palju täppi on läinud. Üle ei saavat lugeda seepärast, et siis tabab lugejat needus. No mis loogika siin on? Needus on ju ühest ooperist, astroloogia teisest. Kui uskuda, et tähtede asend su sünnihetkel on su elukäigu ette määranud, siis pole ju hirmu, et needus mõjule pääseks. Või vastupidi – kui needused töötavad, pole mõtet horoskoope uskuda.

***

Õhtu on jätkuvalt piin. Magasin tunnikese, siis ärkasin halva enesetunde peale üles. Loen Tad Williamsi Shadowmarshi esimest osa. Päris tore fantasy. Need kipuvad muidu igavad olema, kohe on selge, kes on hea nõrk võitja ja kes paha ja tema alltöövõtjad. Siin aga siin on osavalt krimka sisse toodud. Nüüd mind vaevabki, kes ja kuidas printsi oma valvega toas mättasse lõi, mis mängu mängib kogu loos väike leitud poiss, kuhu kadus karavan koos aadlipreiliga.

Kui tähekribalate kokkuveerimise jaks otsa saab, taon kümme minutit Angbandi. Aitab iga ilmaga.

Postituse pealkiri lähtub Euroopa traditsioonist kasutada mitmetasandilisi sümboleid, et saaks rääkida argijamast. Täna õhtul on mingilt kanalilt sellenimeline film. Kahjuks mitte Hollywoodi oma – need oleks filmis “Türannosaurus” pannud koletise lõhkuma ja inimesi neelama. Inglased tegid midagi sellist (tsiteerin tutvustust): “Josephi suhtmõttetule elule annab mingigi mõtte kohtumine Hannah´ga, teise katsumustest räsitud inimhingega, kelle elust ei puudu samuti alkohol, alandused ja vägivald.”

1. jaanuar

Teadagi mis päev, mis enesetunne. Eilne oli rahuldav. Miinuspoolele ilm – päev ja öö otsa sadas lausvihma ja kõnniteed olid jääpõhjaga veelombid. Tujurikkuja oli igav – õiged klipid, olin nende sõnumiga nõus, aga kordagi naerma ei hakanud. Noh iga saade ei peagi superhea olema ja muust savist oli see ikka parem. 1980.-90. stiilis disko kultuurimajas oli ka jama. Tantsijaid oli palju, aga 90 tümps koos Tiit Maiveli sama ajastu stiilis dj pealerääkimisega oli lihtsalt jäle. Põgenesime Algise ja Riinaga Sadamasse tagasi, peagi liitusid Kristel ja Arvo. Filosofeerisime seal purjus peaga nii, et vahepeal kippus valusaks ja isiklikuks minema. Altruism jms.

Plusspoolele – palju sööki. E-sigaret, mida Algis pakkus, oli hea. Võib-olla isegi tahan seda endale. Olin kuueni üleval. Tavaliselt olen ikka esimene-teise, kes põhku poeb. Tegelikult pärast diskot Sadama viies oli tore. Mõtlesime ka ühe vahva nime välja – Mürtsu baar. Kes arvab ära, mis koht on, sellele teen Mürtsus ühe õltsi.

Tänasest pole nagu midagi rääkida. Pohmell oli väiksem kui kartsin, mis tähendab lihtsalt, et läbi vaeva ja valu võib täna siiski elada. Lugesin Tad Williamsi Shadowmarchi (üsna stamplik fantasy, aga meeldib) ja mängisin FM 2013. Selle sain eile, pärast nädalapikkust nikerdamist ja pidevat läbikukkumist lõpuks enam-vähem tööle. AFC Wimbledonist olin eile juba kaks kuud pärast tööleasumist kinga saamas, siis uurisin ja puurisin igat meest oma veerand tundi, ehitasin sisteemi ja kolm mängu hiljem hakkas see vilja kandma. Esimesel hooajal jäin liigasse püsima. Nüüd on teise hooaja oktoobri algus ja olen liider. Ohtlik sõltuvus terendab.

FM jäi Sadama tn-le maha, sest tulime Uuemõisa, kus Sirje õhtul sünnipäeva peab. Jääb vist selgi aastal mu jaoks see seltskondlik ajaviide ära, istun arvuti taga ja nohisen inimpelglikult.