Naljakas päev

Küll täna oli naljakas päev. Hommikul enne ärkamist nägin unes, et mu isa oli mu venna ära tapnud.

Tööl selgus, et kaks kolleegi viiest on haiged ja leheküljed täitsa vahvasti reklaamivabad – muudkui täida.

Teistel sai ka palju nalja. Kaks kolleegi, kes pidid järgmine nädal Aasiasse puhkusele minema, said teada, et nende lennufirma on pankrotti läinud ja vähe sellest, et vist ei pääse Aasiasse-tagasi, ei saa võib-olla makstud rahagi tagasi.

Üks kolleeg sellise parema nalja. Oli teine hilisööni seminaritööd teinud, teise peatüki valmis saanud ja juhendajale saatnud. Juhendaja vastus oli olnud hävitav – teemast mööda, sellist jama ei jaksa kommenteeridagi, sest juhendaja nõuannetega seda ära parandada ei ole võimalik. Langes siis tudeng musta masendusse. Lõpuks võtnud siiski julguse kokku, teinud faili lahti ja avastanud, et on saatnud vale faili. Enda tarbeks mitmevärviliselt tehtud märkmed, midagi uurimispäeviku ja enda päeviku vahepealset, kus muuhulgas näiteks sõbra lapsele mõeldud nimevariandid kirjas.

Lehe saime kokku, aga igav ei hakanud ikka. Pressipreemia kandidaatide valimine on põnevam kui spordiennustus, sest igasse kategooriasse tohib autori kohta saata vaid ühe töö, aga kategooriad on laiad. Mõistata siis, kas tänavune žürii hindab rohkem muhedaid reportaaž-portree olemuslugusid a la “Mees tegi piimapudelist imemasina”, intervjuud või uurivat ajakirjandust, mis uudise kategooriasse ei mahu. Üldse see žanrivärk on oma aja ära elanud. Põnevamad teemad on alanud uudisnupuga, sealt edasi suur uudis, siis intervjuu, arvamus. Mõni kõva uudis on reportaaživormis. Mis kategooriasse mida esitada? Mõnelt ajakirjanikult on 2-3 suurepärast üsna võrdset lugu. Ma suudan välja mõelda, mis mulle rohkem meeldib, aga kuidas mina tean, millist neist žürii eelistab.

Õhtul kodus selgus veel selline nali, et mul on ka palavik.