Tsirkuses

Pühapäeva kujutasin ette kodus arvuti taga. Üks lugu on veel lõpetamata ja ei tahaks, et see väga palju puhkusepäevi kaelas ripuks. Lõpuks läks teisiti. Lõuna paiku jalutasime linna esimest korda Haapsalus peetud tsirkusefestivali “Hoog” vaatama. Kell kolm pidi õuealal, mille pilet oli ainult viiekas, esinema vägev Soome-Eesti paar. Olidki vägevad. Tuttavaid oli ka päris mitu ja päike paistis palavalt. Tegime jäätisekokteilid ja otsustasime veidi vaadata ka lapsi, kes seal esinesid. Tase oli erinev, aga mõned akrobaadid panid ikka hinge kinni hoidma. Telekast on tänapäeva inimene ju näinud kõike, selles mõttes on raske meiesugust üllatada. Aga kui 10-12aastane tegelane, kes pool tundi varem seisis sinuga samas jäätisekokteilijärjekorras, läheb lavale, ronib viie peetri kõrgusele ja laseb seal nööri otsas käed lahti, siis hoiad hinge kinni küll. Või sõidab üherattalise rattaga. Siis tuli mul veel meelde, millist eneseületust nõudis mu redelilt oma akna pesemise katse. Mis eneseületust, ma ei julgenudki seda lõpuks teha. Nüüd sain endale eeskujud.

Lõpuks, umbes seitsme ajal tuli Prantsuse-Kolumbia tippžolnglööride kava. See, kui sünkroonis nad liikusid või kurikaid loopisid, oli tõesti ebamaine. Aga enne olin nende peale juba üsna vihaseks saada. Nad nimelt püüdsid publikuga suhelda. Võib-olla Kolumbias või Prantsusmaal see meeldib inimestele, kui nad kaasa tõmmatakse. Mina seda ei salli. Ma ei taha võõraste inimestega suhelda. Mul tuleb stress, kui jälle midagi publikult küsitakse. Keegi võiks ju välisartistidele öelda, et eestlased on mömmid ja vahvad eelmalt, vaikselt. Tehku oma asi ära ja neile ollakse tänulikud. Tulingi natuke enne lõppu ära. Aga kokkuvõttes oli küll tore pool päeva. Koju jõudsime alles üheksa paiku, olime tsirkuseesinejaid vahtinud peaaegu viis tundi. Rahvast oleks võinud rohkem olla. Saan aru, et esimene kord ja võõras asi – moodne tsirkus. Loodan, et korraldaja viitsib seda veel paar korda Haapsalus teha, usun et siis on hordid kohal. Oleks küll kahju kui selline põnev asi mujale koliks ja meile jääks vanad Itaalia lembelaulikud. Need toovad muidugi iga kord tuhandeid inimesi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s