Kui ma täna hommikul Uuemõisast Haapsallu tööle kõndisin, nägin tee ääres kaht imelikku asja. Kõigepealt oli bussipeatuse pingil paar naiste kõrge kontsaga kingi. Mitte pingile visatud, aga mitte ka päris kõrvuti, vaid umbes nii, nagu oleks inimene pingi peal seisnud ja siis kingadest minema lennanud. Mis on muidugi ebatõenäoline isegi öises Haapsalus, kus võib imeasju juhtuda. Eile oli teisipäev ja teisipäeva öösiti, eriti oktoobrikuus on Haapsalu välja surnud. Kaubamajast pool kilomeetrit Tallinna poole tee ääres ei tohiks kindlasti mingit elu olla. Ja ilm oli veel hommikul nii külm, et kõik see maa oli valge ja lombid külmunud, nii et sukkades kaugele ei silka.
Edasi kesklinna poole paistis ühe eramaja aiahekist jalgratta moodi asi, umbes nagu oleks jalgrattur vastassuunavööndis teelt välja sõitnud ja üle kõnnitee ning mururiba kihutanud, kuni hekk ta kinni pidas. Sõitjast polnud mingit märki ja jalgratas paistis ka imelik, justkui ühe rattaga ja seisis püsti. Lähemalt sain aru, et on hoopis ratastool. Huvitav on küll silme ette manada pilti liiguljast ratastoolijuhist, kes on käsitsi andnud oma sõidukile sisse nii suure hoo, et kaotab selle üle kontrolli ja juhitavuse minetanud ratastool paiskub üle sõiduridade hekki. Kardetavasti on see aga poisikeste temp, kes arvavad, et ratastooli lõhkumine on väga naljakas. Sel ajal kui ma ratastooli põrnitsesin, pidas seal kinni ka politseibuss ja politseinik tuli asja uurima. Tõmbasin musta kapuutsi sügavamini pähe ja kõndisin kiiresti edasi.
Veelgi imelikum üllatus ootas mind õhtul. Olin Sadama tänaval tuba kütnud üleeile ja teadsin, et kuigi see on juba külm, siis kui ma seda täna kütma ei lähe, on seal homme lausa väljakannatamatu. Homme aga ma pean seal olema. Andsin all kassidele konservid kätte ja läksin ahjule tuld alla tegema. Toas oli 14 kraadi sooja. Otsisin tulehakatuse ja välgumihkli, märkasin üllatusega, et ahjusiiber oli lahti, kuigi olin selle üleeile öösel kindlasti kinni teinud. Seletasin seda nii, et olin öösel tundnud toas vinguhaisu ja ilmselt siibri uuesti lahti teinud ning hiljem selle unustanud. Lükkasin siibri kinni. Võtsin kätte paar parajat puuhalgu, kükitasin ahjusuu ette ja alles siis märkasin, et ahju all juba oli tuli. See pani kukalt kratsima. Tegin siibri uuesti lahti ja edasi ei osanudki midagi ette võtta. Ju Kaivo oli hakanud mu ahju kütma, kuigi ma ei olnud taibanud seda talt paluda. Kui ta aga oli kütmist alustanud, ju ta selle ka lõpuni viia kavatses. Aga sel juhul polnud mul vaja 14-kraadises toas passida. Korra koputasin ka ta uksele, aga keegi ei vastanud. Läksin Uuemõisa minema. Olin veel teel, kui helistas Kaivo. Tema oli imestanud, kui avastas puid juurde viskama minnes, et mu ahi on vahepeal ise puudega täitunud, kuigi ühtegi inimest majas ei ole.
Noh ja nüüd on väljas kole torm ja kõik kohad on märga lund täis tuisanud. Oli ikka õigus Uuskalda puhkeküla perenaisel, kes täna lehekogumistraktori seljast maha keeldus tulemast, sest ühtegi minutit ei olevat raisata, kui tahab lehed enne lund kokku korjata.
sadama 5 (kr)ahv 