Tsiteerin Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kodulehte:

“AASTA TEGU ERIALARAAMATUKOGUS 2011
„Aasta teoks erialaraamatukogus 2011“  nimetati Maio Vaniko pühendunud ja raamatukogundust arendav tegevus Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi raamatukoguhoidjana.

Maio Vaniko ei ole üksnes raamatukoguhoidja, kelle ülesandeks on raamatuid komplekteerida, kirjeldada, märksõnastada, elektrooniliselt laenutada, vaid suur osa tema tööst moodustab õppejõudude ja üliõpilaste igakülgne abistamine. Tudengid on Maiost Vanikost väga heal arvamusel, nende sõnul on ta tark, abivalmis, leidlik, kannatlik ning tänu Maio Vanikole on just ajakirjanduse raamatukogu neile armsaks saanud.”

Ei oleks osanud seda ise paremini öelda.

Konks on muidugi selles, et Sirje kui õpetaja reisib ainult koolivaheaegadel. See on aga tükk maad kallim. Üldiselt olime selle mõttega juba leppinud, aga eile selgus, et ema jaoks oleks ettevõtmine ka liiga kalliks läinud, sest ka elamine on koolivaheajal seal tükk maad kallim. Nii siis ta eile helistaski, et temale koolivaheaeg käib üle jõu ja läheb lühemaks ajaks jaanuari lõpus. Et eks teeme ühise reisi mõni teine kord.

Eile õhtul käisin linna peal kõrtsus. Tähistasime Kaie sünnipäeval. Kohati oli tore, aga kohati ei olnud ka. Oh neid kurje ja edevaid naisi küll. Kindlasti ei olnud aga tore öösel nelja paiku 16kraadises toas tormimöllu peale ärgata ja taibata, et enesetunne on jube vilets.

Halva sõnumi tahtis mulle edastada ka meie arvutimees, kellele ma eile alla oma tööarvuti kasti viisin, et sinna uus windows peale pandaks. Esmalt oli selgunud, et selles on mälu pigem, vähe, siis, et sinna läheb mälutüüp, mida on raske leida ja nüüd lõpuks, et selle emaplaat on ka peetis. See oli juba nii halb uudis, et muutus tegelikult heaks, sest vana arvutit enam korda ei saa ning varsti saan uue arvuti.

Tänase päeva kõige veidram tund oli 12-13ni, kui töötasin Läänemaa keskraamatukogus. Neil oli täna omamoodi päev, kus hommikust õhtuni teenindasid kliente “kuulsused”. Raamatud ja raamatukogu mulle meeldivad, mis seal siis on, tund aega toolil istuda, olin mõelnud, kui paar nädalat tagasi nõusoleku andsin. Kui kohale jõudsin, lõpetas oma vahetust Haapsalu tarbijate ühistu pealik Raimond Lunev, kes oli täitsa väsinud ja hoiatas mind, et sahmimist ja rabelemist on kole palju. Oligi. Esimesed veerand tundi tundsin ennast nagu eriti loll ja kohmakas müüjaõpilane: võtad tagasitoodud raamatud ja lugejakaardi, lased selle programmist läbi, tuleb ette info, mis raamatud inimesel käes on. Siis lased triikoodilugeja alt läbi raamatute tagakaaned, et programm saaks aru – raamatud on tagastatud. Juba see osutub väikse nipiga ülesandeks, sest läbi tuleb lasta õigelt kõrguselt, väga otse ja just raamatukogu kood – tavaliselt olid tagakaanel nii raamatu originaalkood kui ka raamatukogu pandud kood. Mitu korda läks vale kood ja protseduur tuli uuesti teha. Selle sahmimise peale on inimene tavaliselt kadunud juba uusi raamatuid otsima.

Mina haaran tagastatud raamatud, vaatan tagakaanelt numbrikombinatsiooni, mis näitab, kuhu riiulisse raamat käib (sama hästi võib muidugi ka teose autori ja teema järgi selle ära paigutada), ja tõttan õigeid riiuleid otsima. Jõuan tagasi leti taha ja juba astuvad järgmised inimesed laenutusosakonda. Tõmban kiiresti otsaesise higist puhtaks ja keskendun küsin lugejapiletit.

Jõuan ka kokku korjata viivise 1 eurot ja 56 senti, kirjutada välja vastava kviitungi, otsida vene autori nime venekeelse klaviatuuriga (leidsin, et raamat peaks olema raamatukogus, aga riiulis seda ei olnud – no on korralagedus :)). Ei jõudnud aga õieti märkmeid teha, juttu puhuda või hinge tõmmata. Kiire ekskursioon lugemissaali ja tagaruumidesse ja kui alla tagasi jõudsin, oli juba järgmine prominent, Ülla nimelt, leti taga. Tund aega oli lennanud hirmsas sahmimises imekiiresti. Üllale oli leitud muidugi eriti lahe töö – raamatukogupolitseinik. helistas oma leebel, ent autoriteetsel häälel inimesi läbi ja veenis neid raamatuid tagasi tooma :)

Ise olin mõelnud, et võtan kaks kooli jaoks vajalikku raamatut. Oli ainult üks, teine oli välja laenutatud. Neetud!

See kõik vihjab ühele – patt on lasta õlledel külmkappides lõdiseda. Nad tuleb tuua õue, päikse kätte, eemaldada kork, et nende mullikesed seguneksid suveõhuga.

Tuleb välja, et and on lunastanud kogu Balti ühisliiga näitamise õigused.

Päris telekanali moodi asi veel siiski välja ei näe, sest ülekande pilt on ebaterav ja hakib natuke, umbes nagu vaataks netist.

Eilne tööalane eksperiment kirjutada imelikust üritus-objektist lugu õpikureeglite abil ka vist töötas. Torkasin loo tagasihoidlikult tahapoole külje teiseks looks, aga kui Lehte hakkas lehetutvustust tegema, märkas ta seda lugu, muheles, tsiteeris teistele ja jõudis looga ilmselt lõpuni, sest paar küsimust olid loo lõpuosast.

Täna läks täide eelaimdus, et Kanepi võidab Woznackit. Hommikul koosolekul ütlesin, et igaks juhuks tuleb selle võimalusega arvestada. Kolmanda seti alguses ma enam sellesse küll ei uskunud, aga kui viimane punkt tuli, siis kargasime toimetuse teleka ees rohkem kui suusatajate olümpiamedalite ajal.

Samas olen viimase nädala jooksul teinud referaati raamatu Coaching Writers vms peatükkidest. Selle sisu on õpetused toimetajatele, kuidas reporterit aidata, et endal vähem ümberkirjutamist pärast oleks. Esimene mustand sellest läks koos mu kõvakettaga paralleeluniversumi, aga juba need nõuanded, mis ma eile uuesti välja kirjutasin, olid abiks. Võtsin need nimelt ette ja hakkasin tegema nende soovituste järgi. Kirjuta ühelauselised kokkuvõtted loost. Otsi üles see üks tsitaat, küsi, mis tegelikult toimus. Küsi uuesti. Ja nii edasi.

Ja naljakas on see, et asi toimiski. Praegu on jäänud ainult taust paika lükata ja vormistamine-viimistlus. Pealkiri, liid, esinejate tsitaadid, teemaarendus on olemas.

Nädalavahetusel avastasin, et windowsi kaudu sai siiski arvutisse sisse ja sealt enamikku mäki failidest ka kätte. Kui enda teada olulise lõpuks ära olin kopinud, lasin kõvaketta tühjaks, nagu disk utility käskis.

Proovisin ka repairi ja programmi sõnul see õnnestus. Tõmbasin uuesti netist Lioni peale, ka see õnnestus, kuigi kolmandal katsel ja iga katse võttis umbes 12 tundi. Kui aga restardi tegin, olin jälle alguses – ketrab ja ketrab, aga lionit tööle ei saa.

Vaatasin, et mul on mingi eriline garantii sellele pixmaniast võetud. Sain aru, et pean enne nendega suhtlema, kui ketta tagasi kusagile Saksamaale saadan. Kas on keegi selle läbi teinud? Teab nõu anda?

Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem – lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.

Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.

Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.

Päeval käisime fotograafiga objektil. Rõude külaseltsi Kangrupesa tähistas 5. sünnipäeva. Viis aastat tagasi hakkasid tosin naist kangastelgedel hobi korras vaipu kuduma ja nüüd on väljaõppe saanud 40 inimest ja kootud 400 vaipa. Vaibad on aga odavad, et jõuaks konkureerida masinalkootutega. Tulemus – kuduja saab tasuks mõnikümmend eurosenti tunni eest. Oleks kudujaid rohkem, saakspartiisid välismaale saata ja mitu korda paremat tasu. Telgesid jätkub, inimesi on juurde vaja.

Kui Sadamasse tagasi jõudsin, avastasin,  et vahepealon üks puu meie ja Laine vahelt mahavõetud. Ei teagi, kas jõudis vahepeal murduda ja ehitusmehed pidid hädaga kiirtöö ära tegema või oligi nii planeeritud. See väiksem puu, mis kasvas Kaivo akna all.

Tuba onkergelt köetud ja koristatud. Kõht on täis. Mõnus.

Proovisin uue dushiruumi ära. Nagu välismaal.

“Microlearning as a term reflects the emerging reality of the ever-increasing fragmentation of both information sources and information units used for learning, especially in fast-moving areas which see rapid development and a constantly high degree of change.” (Langreiter & Bloka, 2006, p. 79)

“Micromedia is media produced by prosumers (or amateurs; sometimes, it’s called “consumer-generated content”). Micromedia differs fundamentaly from mass media. First, it’s usually micro chunked. Second, because it’s micro chunked, it’s plastic. Third, micro media is liquid: prosumers can trade info about it via ratings, reviews, tags, comments, playlists, or a plethora of others. These are also micro media hose economic value lies in its complementarity with other micro media. Umair Haque, 2005.

Õnneks on veel 400 lehekülge aega selle mikroõppimise tähtsust taibata. Annan teada, kas homme olen targem.