Bluus oli ja Marten oli ja Ivo oli ja Urmas-Elina olid ja Kristi oli. Reede läks asja ette. Alguses mõtlesin, et ei jaksa üldse minna, aga kuidas mitte minna, kui nii haruldased külalised on kohal? Läksin. Järgmisel päeval lisandusid Urmas, Elina ja Hendrik. Tundub, et Tuksi spordilaager on põlvest põlve kestev needus noorte pea kohal. Meie põlvkond teab seda hästi, tuleb välja, et praegune ka: Hendrik on seal mingis korvpallilaagris koos kõigi hirmsate varahommikujooksude jms-ga.
Tulid Haapsallu, et Urmas saaks valdade suvemängudest köieveovõistkonnas osa võtta. Võttis ja, ime küll, võitis. Vald ise, veel suurem ime, tuli teiseks. Hilja õhtul tähistamiseufoorias karjus tšempion ja lubas paljalt, ainult medal kaelas, magama minna.
Mina muidugi hoidsin teda majas ainult selleks, et saaks pühapäeval saunakatuse maha kiskuda. See jäi siiski ära. Tõepoolest, valas koledat vihma, aga ikkagi. Aga lubas, et kui kisun saunakatusealuse laudadest tühjaks, tuleb nädala sees ja saeme need ära. Siis saab paremini katuse kallale.
