Päevik

Eile helistas ema ja keelitas, et me Sirjega ikka ei läheks temaga Tenerifele. Pärast entsefaliidi üleelamist kuluks emale selline reis ära. Nii arvas ka arst. Emal oli plaan võtta miski majake või korter ja meie pidime siis talle nädalaks või kaheks külla minema, et tal seal mugavam oleks.

Konks on muidugi selles, et Sirje kui õpetaja reisib ainult koolivaheaegadel. See on aga tükk maad kallim. Üldiselt olime selle mõttega juba leppinud, aga eile selgus, et ema jaoks oleks ettevõtmine ka liiga kalliks läinud, sest ka elamine on koolivaheajal seal tükk maad kallim. Nii siis ta eile helistaski, et temale koolivaheaeg käib üle jõu ja läheb lühemaks ajaks jaanuari lõpus. Et eks teeme ühise reisi mõni teine kord.

Eile õhtul käisin linna peal kõrtsus. Tähistasime Kaie sünnipäeval. Kohati oli tore, aga kohati ei olnud ka. Oh neid kurje ja edevaid naisi küll. Kindlasti ei olnud aga tore öösel nelja paiku 16kraadises toas tormimöllu peale ärgata ja taibata, et enesetunne on jube vilets.

Halva sõnumi tahtis mulle edastada ka meie arvutimees, kellele ma eile alla oma tööarvuti kasti viisin, et sinna uus windows peale pandaks. Esmalt oli selgunud, et selles on mälu pigem, vähe, siis, et sinna läheb mälutüüp, mida on raske leida ja nüüd lõpuks, et selle emaplaat on ka peetis. See oli juba nii halb uudis, et muutus tegelikult heaks, sest vana arvutit enam korda ei saa ning varsti saan uue arvuti.

Tänase päeva kõige veidram tund oli 12-13ni, kui töötasin Läänemaa keskraamatukogus. Neil oli täna omamoodi päev, kus hommikust õhtuni teenindasid kliente “kuulsused”. Raamatud ja raamatukogu mulle meeldivad, mis seal siis on, tund aega toolil istuda, olin mõelnud, kui paar nädalat tagasi nõusoleku andsin. Kui kohale jõudsin, lõpetas oma vahetust Haapsalu tarbijate ühistu pealik Raimond Lunev, kes oli täitsa väsinud ja hoiatas mind, et sahmimist ja rabelemist on kole palju. Oligi. Esimesed veerand tundi tundsin ennast nagu eriti loll ja kohmakas müüjaõpilane: võtad tagasitoodud raamatud ja lugejakaardi, lased selle programmist läbi, tuleb ette info, mis raamatud inimesel käes on. Siis lased triikoodilugeja alt läbi raamatute tagakaaned, et programm saaks aru – raamatud on tagastatud. Juba see osutub väikse nipiga ülesandeks, sest läbi tuleb lasta õigelt kõrguselt, väga otse ja just raamatukogu kood – tavaliselt olid tagakaanel nii raamatu originaalkood kui ka raamatukogu pandud kood. Mitu korda läks vale kood ja protseduur tuli uuesti teha. Selle sahmimise peale on inimene tavaliselt kadunud juba uusi raamatuid otsima.

Mina haaran tagastatud raamatud, vaatan tagakaanelt numbrikombinatsiooni, mis näitab, kuhu riiulisse raamat käib (sama hästi võib muidugi ka teose autori ja teema järgi selle ära paigutada), ja tõttan õigeid riiuleid otsima. Jõuan tagasi leti taha ja juba astuvad järgmised inimesed laenutusosakonda. Tõmban kiiresti otsaesise higist puhtaks ja keskendun küsin lugejapiletit.

Jõuan ka kokku korjata viivise 1 eurot ja 56 senti, kirjutada välja vastava kviitungi, otsida vene autori nime venekeelse klaviatuuriga (leidsin, et raamat peaks olema raamatukogus, aga riiulis seda ei olnud – no on korralagedus :)). Ei jõudnud aga õieti märkmeid teha, juttu puhuda või hinge tõmmata. Kiire ekskursioon lugemissaali ja tagaruumidesse ja kui alla tagasi jõudsin, oli juba järgmine prominent, Ülla nimelt, leti taga. Tund aega oli lennanud hirmsas sahmimises imekiiresti. Üllale oli leitud muidugi eriti lahe töö – raamatukogupolitseinik. helistas oma leebel, ent autoriteetsel häälel inimesi läbi ja veenis neid raamatuid tagasi tooma :)

Ise olin mõelnud, et võtan kaks kooli jaoks vajalikku raamatut. Oli ainult üks, teine oli välja laenutatud. Neetud!

~ kirjutas Tarmo &emdash; oktoober 19, 2011.