Juba 28. september
Olen oma kuu aega iga päev blogimise eksperimendiga jõudnud finišisirgele, aga murelikuks teeb, et siiani ei ole taastunud harjumust postitada. Vanasti, aastaid tagasi oli ka päevi, kus ma ei viitsinud postitada, aga see oli mul peas ja vaevas. Käisin endale peale, et laiskus tuleb ületada, ennast tuleb kokku võtta. Nüüd lihtsalt ei karga pähegi. Praegu vaatasin Pealtnägijast .ee domeeni lugu, mõte läks kodulehtedele ja siis järsku sähvatas, issand, tänane blogipostitus on tegemata.
Eilne tööalane eksperiment kirjutada imelikust üritus-objektist lugu õpikureeglite abil ka vist töötas. Torkasin loo tagasihoidlikult tahapoole külje teiseks looks, aga kui Lehte hakkas lehetutvustust tegema, märkas ta seda lugu, muheles, tsiteeris teistele ja jõudis looga ilmselt lõpuni, sest paar küsimust olid loo lõpuosast.
Täna läks täide eelaimdus, et Kanepi võidab Woznackit. Hommikul koosolekul ütlesin, et igaks juhuks tuleb selle võimalusega arvestada. Kolmanda seti alguses ma enam sellesse küll ei uskunud, aga kui viimane punkt tuli, siis kargasime toimetuse teleka ees rohkem kui suusatajate olümpiamedalite ajal.
