Saate aru, mina toimetasin mind!
Kirjutan praegu uudislugu ebameeldivalt fookuseta asjast: innovatsiooniseminarist Haapsalus. Kui objektilt tulin, olin üsna hädas, sest esimesed ettekandjad, keda ma kuulasin, olid mosaiiksed ehk mitte eriti terviklikud, üritus ise aga – no vabandage – ei ole ju 21. sajandi Läänemaal uudis see, et eurorahaga projekti raames rahvusvahelises koostöös innovatsiooniteemaline seminar.
Samas olen viimase nädala jooksul teinud referaati raamatu Coaching Writers vms peatükkidest. Selle sisu on õpetused toimetajatele, kuidas reporterit aidata, et endal vähem ümberkirjutamist pärast oleks. Esimene mustand sellest läks koos mu kõvakettaga paralleeluniversumi, aga juba need nõuanded, mis ma eile uuesti välja kirjutasin, olid abiks. Võtsin need nimelt ette ja hakkasin tegema nende soovituste järgi. Kirjuta ühelauselised kokkuvõtted loost. Otsi üles see üks tsitaat, küsi, mis tegelikult toimus. Küsi uuesti. Ja nii edasi.
Ja naljakas on see, et asi toimiski. Praegu on jäänud ainult taust paika lükata ja vormistamine-viimistlus. Pealkiri, liid, esinejate tsitaadid, teemaarendus on olemas.
