Septembrikuu viimane päev ja täna mõõdeti Läänemaal varjus üle 20 kraadi sooja. Mahe tuuleke sasib juukseid, päike paistab, mätas on kuiv. Reede.
See kõik vihjab ühele – patt on lasta õlledel külmkappides lõdiseda. Nad tuleb tuua õue, päikse kätte, eemaldada kork, et nende mullikesed seguneksid suveõhuga.
Klõpsin siin igavusest kanaleid ja järsku – korvpall. Tallinna Kalev/Cramo ja Zhalgiris, otseülekanne. No kurjam, ei ole mul ju Uuemõisa tellitud Viasat Sporti. Vaatan kanalit ja tohoh, TTV – savisaarlik lasteaedade ehitus- ja remondiraha põletusahi!
Tuleb välja, et and on lunastanud kogu Balti ühisliiga näitamise õigused.
Päris telekanali moodi asi veel siiski välja ei näe, sest ülekande pilt on ebaterav ja hakib natuke, umbes nagu vaataks netist.
Olen oma kuu aega iga päev blogimise eksperimendiga jõudnud finišisirgele, aga murelikuks teeb, et siiani ei ole taastunud harjumust postitada. Vanasti, aastaid tagasi oli ka päevi, kus ma ei viitsinud postitada, aga see oli mul peas ja vaevas. Käisin endale peale, et laiskus tuleb ületada, ennast tuleb kokku võtta. Nüüd lihtsalt ei karga pähegi. Praegu vaatasin Pealtnägijast .ee domeeni lugu, mõte läks kodulehtedele ja siis järsku sähvatas, issand, tänane blogipostitus on tegemata.
Eilne tööalane eksperiment kirjutada imelikust üritus-objektist lugu õpikureeglite abil ka vist töötas. Torkasin loo tagasihoidlikult tahapoole külje teiseks looks, aga kui Lehte hakkas lehetutvustust tegema, märkas ta seda lugu, muheles, tsiteeris teistele ja jõudis looga ilmselt lõpuni, sest paar küsimust olid loo lõpuosast.
Täna läks täide eelaimdus, et Kanepi võidab Woznackit. Hommikul koosolekul ütlesin, et igaks juhuks tuleb selle võimalusega arvestada. Kolmanda seti alguses ma enam sellesse küll ei uskunud, aga kui viimane punkt tuli, siis kargasime toimetuse teleka ees rohkem kui suusatajate olümpiamedalite ajal.
Kirjutan praegu uudislugu ebameeldivalt fookuseta asjast: innovatsiooniseminarist Haapsalus. Kui objektilt tulin, olin üsna hädas, sest esimesed ettekandjad, keda ma kuulasin, olid mosaiiksed ehk mitte eriti terviklikud, üritus ise aga – no vabandage – ei ole ju 21. sajandi Läänemaal uudis see, et eurorahaga projekti raames rahvusvahelises koostöös innovatsiooniteemaline seminar.
Samas olen viimase nädala jooksul teinud referaati raamatu Coaching Writers vms peatükkidest. Selle sisu on õpetused toimetajatele, kuidas reporterit aidata, et endal vähem ümberkirjutamist pärast oleks. Esimene mustand sellest läks koos mu kõvakettaga paralleeluniversumi, aga juba need nõuanded, mis ma eile uuesti välja kirjutasin, olid abiks. Võtsin need nimelt ette ja hakkasin tegema nende soovituste järgi. Kirjuta ühelauselised kokkuvõtted loost. Otsi üles see üks tsitaat, küsi, mis tegelikult toimus. Küsi uuesti. Ja nii edasi.
Ja naljakas on see, et asi toimiski. Praegu on jäänud ainult taust paika lükata ja vormistamine-viimistlus. Pealkiri, liid, esinejate tsitaadid, teemaarendus on olemas.
Ostsin pixmaniast 750gigase läpaka kõvaketta, see sai paar kuud töötada, kui nüüd ütles üles. olin just jõudnud kogu oma digitaalse varanatukese sinna kenasti süsteemselt ära paigutada. Varukoopiaid ei olnud teinud, sest parajasti oli peetis väline kõvaketas (mille nüüdseks olen korda saanud). Eelmisel neljapäeval siis enam arvutisse ei pääsenud.
Nädalavahetusel avastasin, et windowsi kaudu sai siiski arvutisse sisse ja sealt enamikku mäki failidest ka kätte. Kui enda teada olulise lõpuks ära olin kopinud, lasin kõvaketta tühjaks, nagu disk utility käskis.
Proovisin ka repairi ja programmi sõnul see õnnestus. Tõmbasin uuesti netist Lioni peale, ka see õnnestus, kuigi kolmandal katsel ja iga katse võttis umbes 12 tundi. Kui aga restardi tegin, olin jälle alguses – ketrab ja ketrab, aga lionit tööle ei saa.
Vaatasin, et mul on mingi eriline garantii sellele pixmaniast võetud. Sain aru, et pean enne nendega suhtlema, kui ketta tagasi kusagile Saksamaale saadan. Kas on keegi selle läbi teinud? Teab nõu anda?
Sel suvel läks ulmekatega kohe hästi. Kõik, mis kätte võtsin, oli kas nii hea nagu ootasin või isegi parem. Besteri “Tiiger! Tiiger!” kuulus kindlasti teise rühma, mis on ju isegi imelik, kui arvestada, et olen seda kunagi lugenud.
Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem – lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.
Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.
Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.
Kui Marshall McLuhanit uskuda, kes väitis, et “The medium is the message”, siis polegi mul vaja nuputada tänase postituse sisu. Selle sõnum on “PC läpakas”. Pole sellist asja vist neli aastat kasutanud. Paraku eisaanud ma oma vana mäkki täna veel korda, sest Lioni tõmbamine oli vastu hommikut 10 protsenti enne lõppu katkenud. Paistis, kass oli üle klaviatuuri astunud. Igatahes pidin töö juures Lenovo laenama. Mõnes mõttes on McLuhanil muidugi õigus – kuna selle muidu päris võimsa arvuti tühikuklahv on poolkõlbmatu, jääb ilmselt siiagi postitusse mõni tühikuviga sisse.
Päeval käisime fotograafiga objektil. Rõude külaseltsi Kangrupesa tähistas 5. sünnipäeva. Viis aastat tagasi hakkasid tosin naist kangastelgedel hobi korras vaipu kuduma ja nüüd on väljaõppe saanud 40 inimest ja kootud 400 vaipa. Vaibad on aga odavad, et jõuaks konkureerida masinalkootutega. Tulemus – kuduja saab tasuks mõnikümmend eurosenti tunni eest. Oleks kudujaid rohkem, saakspartiisid välismaale saata ja mitu korda paremat tasu. Telgesid jätkub, inimesi on juurde vaja.
Kui Sadamasse tagasi jõudsin, avastasin, et vahepealon üks puu meie ja Laine vahelt mahavõetud. Ei teagi, kas jõudis vahepeal murduda ja ehitusmehed pidid hädaga kiirtöö ära tegema või oligi nii planeeritud. See väiksem puu, mis kasvas Kaivo akna all.
Tuba onkergelt köetud ja koristatud. Kõht on täis. Mõnus.
Proovisin uue dushiruumi ära. Nagu välismaal.
Võtsin ette kolmanda raamatu kohustusliku kirjanduse nimekirjast: “Didactics of microlearning: concepts, discourses and examples.” Autor Theo Hug. Google booksis enam-vähem üleval. Lk 18 on käes, aga veel ei ole ma pihta saanud, miks see asi hea on. Esimesed valguskiirekesed siiski sähvatasid:
“Microlearning as a term reflects the emerging reality of the ever-increasing fragmentation of both information sources and information units used for learning, especially in fast-moving areas which see rapid development and a constantly high degree of change.” (Langreiter & Bloka, 2006, p. 79)
“Micromedia is media produced by prosumers (or amateurs; sometimes, it’s called “consumer-generated content”). Micromedia differs fundamentaly from mass media. First, it’s usually micro chunked. Second, because it’s micro chunked, it’s plastic. Third, micro media is liquid: prosumers can trade info about it via ratings, reviews, tags, comments, playlists, or a plethora of others. These are also micro media hose economic value lies in its complementarity with other micro media. Umair Haque, 2005.
Õnneks on veel 400 lehekülge aega selle mikroõppimise tähtsust taibata. Annan teada, kas homme olen targem.
on inimene silmitsi telekaga! Seda avastasin ma täna õhtul oma õuduseks. Raamatul ei ole laadimisjuhet, nagu ma paar postitust tagasi kurtsin. Täna hommikul oli läpaka kõvakettaga midagi juhtunud, nii et käima arvuti enam ei läinud ja praegu päästan kõvakettalt andmeid. Arvutis on mu poolik koolitöö ja tekstid, nii et midagi asjalikku teha ei saa. Istud elutoas ja vahid telekaga tõtt, kuulad mingit mõttetut möla ja sul pole kuhugi peitu pugeda.
Väitlustes lugerid vs paberraamatud olen ma olnud ikka pigem lugerite poolt. Nüüd tuleb aga kivike paberraamatu kaalukausile. Mul sai Kindle tühjaks, umbes 10% enne üpriski põneva raamatu lõppu. Haaran laadija järele, aga ei leia seda kotist. Ju on siis kodus, mõtlen. Aga ei olnud kodus, tööl ega üheski teises kohas, kust otsida oskasin. Võib-olla tuleb see juhe veel välja, sest laadimist on vaja umbes iga paari kuu järel ja ma kasutasin seda viimati puhkuse ajal.
Igal juhul ei soovinud ma sellele lootma jääda. Loomulikult on Amazon nii palju kui mina aru sain, valmis nikerdanud seadme, mis põhimõtteliselt ei ühildu millegi muuga. Just tellisingi uue juhtme, mis koos saatmiskuluga maksab u 15 eurot.
