Telekas näitas praegu krimkasarja “Jahtunud jälg” reklaami. Sarja sisu on selles, kuidas mingi kriminaalpolitsei osakond USAs võtab igas osas ette ühe vana lahendamata jäänud juhtumi ja osa lõpuks toob selguse majja.
Just täpselt sellist osakonda oleks vaja Eesti ajakirjandusse. Ainult mõelda nendele tuhandete inimestele, kes on üritanud ühe või teise sündmusega ületada uudiskünnist, aga jäänud võib-olla sel päeval täiesti objektiivsetel põhjustel meedia ukse taha.
Need ei pea olema ainult tegemata uudised, vaid miks mitte ka arvustused, reportaažid, ehk isegi olulised arvamustekstid, mis oleksid õigel ajahetkel ilmudes maailma võinud paremaks muuta.
Ja ehk heliseb siis ühel ilusal päeval teiegi telefon ja ajakirjanik tutvustab end: “Tervist, olen Vanadest Uudistest. Kas teie kirjutasite avaldasite aastat tagasi tähelepanuta jäänud luulekogu? Äkki pühendate mulle kümme minutit ja räägite, kust te selle jaoks inspiratsiooni ammutasite?”
Muidugi ei peaks selliseid lugusid avaldama päevalehtedes, need on ju ikkagi vanad. Võib panna näiteks otse netiarhiivi minevikku vastava kuupäeva alla.
Tööpõld on muidugi suur, aga oleks ju õiglane, kui keegi vanad uudised ka ära kirjutab.
Ma pisut veel täiendaksin.
Ajakirjanduslik kiirtoit on sedavõrd kiire seedimisega, et mina tunnen puudu Vanades Uudistes veel ühest rubriigist. Selles siis räägitaks, mis tgelikult toimus ja mis edasi asjast sai. Tihti on ju ka uudiskünnise ületanud lugudega sedasi, et esmane uudis on ülinapp ja pahatihti ka moonutatud.