Vanade uudiste ajaleht

Telekas näitas praegu krimkasarja “Jahtunud jälg” reklaami. Sarja sisu on selles, kuidas mingi kriminaalpolitsei osakond USAs võtab igas osas ette ühe vana lahendamata jäänud juhtumi ja osa lõpuks toob selguse majja.

Just täpselt sellist osakonda oleks vaja Eesti ajakirjandusse. Ainult mõelda nendele tuhandete inimestele, kes on üritanud ühe või teise sündmusega ületada uudiskünnist, aga jäänud võib-olla sel päeval täiesti objektiivsetel põhjustel meedia ukse taha.

Need ei pea olema ainult tegemata uudised, vaid miks mitte ka arvustused, reportaažid, ehk isegi olulised arvamustekstid, mis oleksid õigel ajahetkel ilmudes maailma võinud paremaks muuta.

Ja ehk heliseb siis ühel ilusal päeval teiegi telefon ja ajakirjanik tutvustab end: “Tervist, olen Vanadest Uudistest. Kas teie kirjutasite avaldasite aastat tagasi tähelepanuta jäänud luulekogu? Äkki pühendate mulle kümme minutit ja räägite, kust te selle jaoks inspiratsiooni ammutasite?”

Muidugi ei peaks selliseid lugusid avaldama päevalehtedes, need on ju ikkagi vanad. Võib panna näiteks otse netiarhiivi minevikku vastava kuupäeva alla.

Tööpõld on muidugi suur, aga oleks ju õiglane, kui keegi vanad uudised ka ära kirjutab.

Mina ja Asum

Ühel ilusal 2010. aasta päeval, kui mul oli kõikvõimalike asjalike ja kiirete asjade kirjutamisest tõeliselt kopp ees, tundsin, et pean tegema midagi kasutut, aga muidu toredat. Viskasin üle pika aja valmis ulmekirjanduse baasi ühe lühiarvustuse. See tekitas hea mõnusa tunde. Kirjutasin veel mõned ja siis mõtlesin, mida paganat, teekski BAASi enda lugemispäevikuks, nagu kümme aastat mõelnud olen. Et kirjutan paralleelselt nende ulmekate kohta, mida esimest korda loen ja ammuloetud asjadest, kohe tähestikujärjekorras, A-st alates. Proovisin vähemalt korra nädalas kirjutada, see isegi õnnestus. Praeguseks olen Aldissist ja Andersonist juba enam-vähem üle käinud ja jõudnud Asimovi juurde. Nüüd mõtlesin, et hakkan neid postitusi ka blogis  dubleerima, sest siia nagunii üleliia tihti uut materjali ei tilgu ja pealegi saab siit vastukaja kuulda. BAASi kirjuta nagu vaakumisse. Niisiis Isaac Asimovi “Asum”.

Tunnistan kohe, et ma ei saa Asumit erapooletult hinnata. Tegemist on ilmselt mind kõige rohkem mõjutanud raamatuga koolipõlvest. Raamatuga, mis muutis umbes aastal 1987 mu hiljutitärganud ulmehuvi kireks. Raamatuga, millest ma kirjutasin oma 9. klassi proovi-lõpukirjandi. Raamatuga, millest me sõpradega võisime pritsida tsitaate. Ja mille aastatepikkune järgede ootamine viis mind korduvalt õrnale eale sobimatute obstsöönsuste kasutamiseni. Võimalik, et Asum süvendas ka mu huvi ühiskonnateaduste vastu ja on niiviisi kogu mu hilisemat elu mõjutanud.

Kes ei tea, sellele sisust. Galaktikaimpeeriumis on miljoneid tähesüsteeme ja selle keskus Trantor näib igavene. Ometi on üks Trantori teadlane, psühhoajaloolane Hari Seldon välja rehkendanud, et impeerium juba roiskub, lagunemine on vältimatu ja parim, mida inimkond saab ette võtta, on lühendada barbaarsuseaega 30 000 aastalt 1000 aastale. Selleks olevat vaja kokku panna inimkonna põhjalikuim teadmistekogu, galaktika entsüklopeedia.  Seldon on nõus koos 100 000 teadlasega kolima vaesele ja tühisele planeedikesele galaktika serval, et seal oma suure tööga peale hakata. Võimukandjad lubavad seda meelsasti, sest nii saab tüütust hukukuulutajast pealinnas lahti.

See on lühidalt Asumi esimese raamatu sissejuhatav peatükk. Järgmised viis lugu näitavad, kuidas teadlasteasum või lihtsalt Asum liigub Seldoni etterehkendatud kurssi mööda ühest näiliselt ületamatust kriisist järgmisse, kuid tulles neist iga kord tugevamana välja.

Uuesti üle lugedes avastasin, et karakterite tüpaazhid käivad närvidele. Head on sihukesed Metsiku Lääne ettevõtlikud uljaspead, võimulolijad on mitte inimesed, vaid lausa karikatuurid. Ja pahad -  kroonprints, kellel on kõõrdpilk, kitsehabe ja tõmmu jume.

Kogu mastaapsuse juures tunduvad tegevuspaigad inimtühjad. Kaks-kolm inimest räägivad linnapea kabinetis, siis kaks-kolm inimest kosmoselaevas või teisel planeedil kohas ja lõpuks jälle peategelased pluss surnud Seldoni video.

Need on aga pisikesed etteheited. Kui tahan mingeid lõõmavaid karaktereid, võin ju Dostojevskit lugeda. Asumi sarja võlu on lihtsas ja puhtas vääramatute ajalooprotsesside esilemanamises. Ma kardan, et need, kes naeruvääristavad psühhoajaloo ideed, lihtsalt ei aima, kui lähedal teatud tollal veel õieti väljakujunemata sotsioloogiaharude kirjeldamisele Asimov oli.

Kindlasti kiidan ka raamatu vormi – lühijuttude või episoodide rida, mis laseb esimese osa jooksul juba mitusada aastat kiirendatult edasi liikuda ja toob raamatusse mitu kõrgpunkti ühe ja viimase asemel. Mida kokkuvõtteks öelda? Vaimustas noorelt ja ei valmistanud pettumust ka praegu üle lugedes. Soovitan.

Teistmoodi mälumäng

Nädal tagasi reede õhtul käisin timurlasena vanainimestel abiks ja sain päris toreda kogemuse. Nimelt oli Lehte kord Ridala valla mälumängul lauad katta, võistkonnana pidi ta väljas olema nagunii, aga tema kaasat ja võistkonnakaaslast, kuldaju Rauli ei olnud. Lehte on hirmus pabistaja ja hakkas juba mitu nädalat varem paanika tõttu kõrvust suitsu välja ajama – mälumängule PEAB minema, sest tema kord on lauad katta, aga EI SAA minna, sest Rauli ei ole ja üks jääb ta lolliks ja ülejäänud valla ees häbisse. Jäingi nõusse aitama, seda enam, et mängu toimus Uuemõisa lossis, minu praegusest pesast 200 meetri kaugusel.
Olen mänginud igasuguseid mälumänge alates oma kooli algklasside omast ja lõpetades Eesti meistrivõistlustega, aga sellist polnud veel näinud. See ei ole negatiivne hinnang, kuigi ka mitte päris positiivne.

Võistkondi oli palju, vist 17. Tase oli väga erinev – mõned memmed olid selgelt välja tulnud mitte sellepärast, et pea ei mahutaks tarkust enam ära, vaid lihtsalt seltsielu elamise soovist. Aga oli ka kõrge lauba ja läbitungiva, kaugustesse naelutatud pilguga meeskodanikke, kellest hoovas mõttejõudu. Ma mõistan korraldaja probleemi pakkuda mängurõõmu nii erinevatele seltskondadele. Ja sellega sai ta hakkama, kasutades üpris veidrat süsteemi.

Kõigepealt kõlas küsimus. Kui seepeale mõni võistkond hüüdis veto, siis enam vihjeid ei antud. Kui keegi vetot ei pannud, pakkus küsija välja neli varianti. Kui seegi oli liiga raske, sai nõuda, et neljast kaks elimineeritakse ja mõistatada tuleb kahe viimase variandi vahel. Vetot sai iga võistkond kasutada vaid korra. Tulemus: vahed jäid lõpuks imeväikesed, sest enamik võistkondi vetot ei kasutanud ja vastuste kohe äraarvamisest polnud eriti kasu, sest minuti pärast said ka pimedusega löödud võistkonnad 50/50 tõenäosusega õige vastuse ära anda. Esikolmik kogus vist võrdselt 14 punkti, meie jäime jagama 4.-6. kohta ühe vähempunktiga. Oleks Raul kambas olnud ja võistkond täisarvuline, oleksime ehk ka võitnud, sest ühe punkti oleks ta ikka kusagilt lisaks toonud. Ahjaa, naljakad olid ka “rosinad” – kusagil küsimuste seas on paar küsimust, millele on mitu õiget vastust. Kes ära arvab, saab ühe asemel kaks punkti. Meie panime ühe õigesti – aimasime, et Soome sajandi kergejõustiklaseks ei valitud mitte ainult üht sportlast, vaid kaks.

Kõige raskem küsimus oli ühe võistkonna kaasatoodud hoidis, mille koostise viis komponenti pidime ära arvama. See asi maitses nagu mee ja õunamoosi segu, kuhu on veel suhkrut juurde segatud. Umbes nii ka panime, aga lõpuks osutus meie viiest algosast õigeks ainult suhkur – põhikoostisosa tomatit ei pannud vist keegi täppi.

Kui tulemus kõrvale jätta, siis olid küsimused põnevad. Täitsa hea meelega lähen ka järgmine kord.

Sünge nädalavahetus

Tahtsin siin muljetada reedesest mälumängust, eilsest pungikontserdist ja tänasest enesetundest, aga sõrmed ei tõuse praegu niisugusest tühisusest kirjutama. Haapsalut on tabanud õnnetus, millesarnast mina siin elatud ajast ei mäleta. Paar tundi tagasi läks põlema Haapsalu väikelastekodu, nüüd on päästeametil väljas pressiteade, et 10 last on surma saanud. Olen seal käinud, lugusid tegemas, lastega suhelnud. Seal on ju paljud raske liikumispuudega, ei saa omal jõul kuhugi välja. Õudne. Palju lapsi on haiglas, loodan, et neil kõik hästi läheb. Lastekodu ise oli suhteliselt uus ja kompaktne, suure elumajarajooni keskel metsatuka servas.

Eile tuli ka teade Haapsalu legendaarse hulkuri Gunnari surmast. Oli leitud oma trepikojast. Suri püstijalu nagu elaski. Kes teda ei teaks – kookus lehvivate valgete juuste ja palja pealaega vanamees, kes hulgub päevad ja ööd linna peal, küsib suitsu või krooni, istub suvalisse kohvikusse ja saab sealt tasuta süüa-juua. Oli vist 85 aastat vana juba, aga viimase päevani väga kõbus, käis linna peal.