Mul tulid mõni päev tagasi meelde 1980. aastate tööõpetuse tunnid ja ühtäkki jõudis kohale arusaam, kui haigelt olid tööd, mida õpetati, jaotatud. Kas kolmandas või neljandas klassis löödi ju tüdrukud ja poisid lahku ja sel ajal kui tüdrukud õppisid süüa tegema ja nõela käsitlema saagisime meie vineerist hampelmanne ja lõikasime plekist prügikühvleid.
Jätan praegu kõrvale täiesti haige soorollide pealesurumise, vaatan asja puht praktilisest küljest. Vineeri ei ole ma pidanud viimase 20 aasta jooksul saagima, prügikühvleid on tulnud muretseda 2-3 ja nende hind poodides on olematu, nii et ise pole neid pidanud meisterdama. Üldse ei ole plekikääre ega höövlit vaja läinud. Aga söögitegemist küll ja mitte vähe. Ja kõik selles valdkonnas on tulnud õppida valusal katse-eksituse meetodil. Julgen ka väita, et igasugu kudumine-nõelumine on praktilisem kui see, mida üldiselt poiste tööõpetuses õpetatakse. Lõhkikärisenud jopetasku osav kokkutraageldamine või villaste sokkide kudumine ON kasulikud oskused.
Ma loodan siiralt, et tänapäeval tööõpetuse süsteem sama soorollide rada pidi ei käi. Loodetavasti on olemas mõned kohustuslikud asjad kõigile, nagu söögitegemine, ja valikmoodulid, nagu puutöö, kudumine, elektroonika, autovärk jne, et mööblirestaureerimishuviline tüdruk saaks puitu näppida ja mõni jõnglane heegelnõelaga vehelda. Aga ma ei tea. Ei julge küsida ka, sest kui mu hirmud tõeks peaksid osutuma, tõuseb minus ohtlik mässaja, kes sellise süsteemi uppi tahab lüüa.
Tänapäeval vist seda soolist jaotumist tööõpetuses ei ole. See, mis Sa räägid on ju õige. Samas on aga nii, et noored mehed ei oska nüüd pahatihti ka kõige lihtsamaid traditsionaalses mõttes meestetöid. Ning kui meie sooline “tööjaotus” ilmneb ainult lapsetegemise ajal, siis minu arvates oleme jõudnud ummikteele.
kusjuures ma ka eriti ei oska meestetöid, mis tööõpetuses õpetati, sest kuna koolil oli vaid teatud väike valik tööriistu ja vähe materjali, pidime igasugust jama tegema. Ühel sügisel teatas kurva näoga õpetaja, et programmi järgi peaks me sel veerandil (vist) treipinki ja elekrivärki õppima, aga pole vahendeid. Ainus materjal, mis on, on ühe klassiruumi vanad pingid. Saeme need tükkideks ja hakkame jälle paati välja taguma.
Mul on küll ainult tüdruklapsed, aga nemad praegu küll treimise ja hööveldamisega ei tegele, küll aga kudumise heegeldamise ja söögitegemisega. Aga kuulda on, et siinses koolis (Haapsalust mõnikend km lääne poole :)) poisid tegelevad küll puu ja metallitööga. Seega vana jaotus kehtib.
Mina ei leia, et see vale on. Prügikühvlit ei ole küll teinud, aga plekikäärid on mõne korra ikka tulnud kätte võtta. Haamer ja kirves ka. Tänapäeval kui pole enam suuri peresid, kus vanaisa õpetaks lapselapsele olulisi töid, peab ilmselt kool ka selle osa täitma. Aga jah, poisid võiks õppida süüa tegema küll. Ja tüdrukud teadma, kuidas kruvi seina saada…
Kuni 4. klassini on tööõpetuse tunnid koos. Nõelumist ja nööbi õmblemist õpetatakse vähemalt kava järgi algklassides kõigile, söögitegemise osas piirdutakse paraku võipside tegemisega: http://www.ise.ee/oppekava/pohikava/tooope/12.htm
5.-9. klassis on tunnid eraldi – tüdrukutel käsitöö ja kodundus, poistel tööõpetus. Niisiis mingt kokkamist poistele ette nähtud ei ole ning tüdrukud peavad kruvikeerajat mutrivõtmest eraldama õppima ka “kodusel teel”. Ma muidugi ei tea, kas mõnes koolis neid gruppe aeg-ajalt omaalgatuslikult vahetatakse või ei.
Hea seegi, et Eestis on vähemalt mingigi käelise tegevuse tunnid põhikooli lõpuni. Schola Europaea koolides ei ole mitte midagi.
Ja arvata, et mõni tund tööõpetust midagi õpetab on ka pisut naiivne. Parim, mida see anda saab on huvi tekitamine.
Ma usun, et meil oli põhikoolis omal ajal (-1986) vägagi korralik koolitöökoda – lausa eraldi maja.
Samas õpetajate leidmisega oli väikesel maakoolil alati häda ja viletsus ja neid juhuslikult klassi ette sattunud humanitaare ei saanud ka huvi tekitamises süüdistada.
Oma mõningased metallitööoskused ja teadmise, et on väga vähe asju mida ise teha ei saa olen saanud (vahel alusa vaastutahtmist) sellina oma isa käe all.
Ja õmblemine, kui seda vaja teha, ajab mind alati tigedaks kui herilase :) – see on vist tõesti üks pealesurutud soorollide ilming.
Õppekava jätab selles osas otsad lahti ning ei määratle, et poisid peavad minema tööõpetusse ja tüdrukud käsitöö- ja kodundude tundi. Seega on tegelikkuses selline otsus kuidas gruppe jaotatakse õpetajate omavaheline kokkulepe ning kooli poolne otsus. Eestis on võimalik tuua mitmeid koole näiteks, kus toimib edukalt segagruppides töö, loodetavasti on selles osas toimumas tõusutrend. Olgem ausad paljud noored ei oska tänapäeval enam naela seina lüüa ja niidi – nõelaga jäävad samuti hätta.
Olen ise mõned aastad tagasi lõpetanud tööõpetuse õpetaja eriala ning pigem on suurem probleem see, et noored õpetajad ei lähe kooli. Meie ~25 baka üliõpilasest lõpetas ~10 erinevatel aastatel ja magistriga said ühele poole ~5. Kooli tööle on neist minu andmetel läinud ~3-4.
Näedsa siis.
Soorollid tööõpetuses on aastal 2009 täiesti olemas ja kui kudumises kahe vasaku käega tüdruk tahaks juba ammu huvipakkuvat puutööd õppida, siis (istuge nüüd ilusti, eksju) tuleb vastavast ministeeriumist saada vastav LUBA ja selle saamine peab ikka ülihästi põhjendatud olema. Lapse huvi pole mingi põhjendus :)
Vot nii.
Minu koolis oli suurepärane tööõpetuseklass. Kõikvõimalikud treipingid ja puurid ja freesid jms. Tegime päris keerulisi asju. Aga muidugi saagimine, pisielektroonika jms oli põhiline. Ma ei tea, kuhu nad kõik need miljonid linnupuurid ja uksekellamehhanismid üles panid. Üldiselt oli aga nii, et veerandi lõpus tuli midagi erakordsemat teha. Kui seda ei viitsinud, piisas sellest, kui sorakil vuntsidega veidrikule õpetajale näiteks kitsesarved viia. Ta jumaldas neid. Maal olid paljude isad ju jahimehed, minu oma ka. Nii tõidki enamik poisse mingit sellist soga ja said viie. See-eest algklassidest mäletan, et heegeldasime oksendamiseni. Tegin kahe meetri pikkuse salli, mis on ilmselt praegugi kuskil alles. Eks see selline gay-värk oli, aga tuleb tunnistada, et oskan seepärast praegu normaalselt õmmelda. On pükse kitsamaks õmmeldud ja muud jama tehtud. Tegelikult võib olla, et sellised näputööoskused said selgeks poissmehepõlves ja tööõpetustundidega polegi midagi pistmist.
Meie tegime algklassides poistega pärast tunde nn pulgakommi. Põletasime gaasipliidil lusika sees suhkrut (ilmselt oli seal midagi veel). See sulas lusikasse laiali, siis pistsime külmkappi ja natukese aja pärast sai lusika seest lakkuda nagu pulgakommi. Meil maal oli poest harva head kommi saada. Mingit ühte sorti oli alati saada, ilma paberita, müüdi leti tagant, müüja tõstis komme kühvliga ja pani paberituutu sisse. Neist oli kõigil kõrini, nii tuligi kodus pulgakat teha.
Söögitegemine peaks aga poiste tundides olema kindlasti. Mu tütrel hakkasid nüüd nn võileivatunnid 5. klassis, aga seda on vähe. Ka tüdrukutele. Lapsi tuleb harjutada elektripliidiga ümber käima, gaasipliidiga veel eriti.
Ah, teate, need tööõpetuse tunnid ei andnud meile, tüdrukutele, ka suurt midagi, kuigi oli seal nii kokkamist kui kudumist ja muud. Mina läksin noorelt mehele ja ei osanud üldse süüa teha, no kohe tõesti mitte. Ma ei teadnud kui kaua miski keema peab ja mis järjekorras panna kui teen ühepajatoitu ja ma ei osanud teha mitte mingisugustki kastet jnejne. Õppisin ämma juures elades hambad ristis, endal jalad värisesid all, nii mark oli. Ometi oli meil toidutegemise tunde küllaga, aga sealt meenub praegu vaid söömine:) Ja meie klassi tüdrukutest sai üks kutseliseks rätsepaks, sai juba vene ajal Tallinna moemajja tööle, mis oli kõva sõna – aga seesama tüdruk sai pea igas õmblemise tunnis meie vanatüdrukust õpetajalt sõimata, et nii käpard on. Mäletame kõik, kuidas see õpetaja teda lausa kiusas ja noris. Nii, et kool kooliks, elukool paneb ikka pärast kõik omamoodi paika:)
Meid lasti omal ajal tüdrukutega paaril korral “poiste” tuppa. Mäletan, et saagisime lõikelaudu – 8. märts oli lähedal ja pidime need emadele-memmedele kinkima. Minu vineerkalake viidi aga kuskile väljanäitusele, sinna või tänna ta ka jäi.
Mina sain Tallinnas 17ndas (see 9ndast üle tiigi) sellise vastikuse kõikvõimaliku kodunduse vastu, et kui lapsel dressipüksid katki lähevad, siis ma kas ostan uued või tõmban teibiga augu kinni, NÕELA MINA KÄTTE EI VÕTA!
Samas, akudrell on OK. Ja koos õega vahetasime villisel starteri kah ära. Seda koolis ei õpetatud!
mul on üks tuttav, kelle 12 aastane tytar tahtis töpas õmblemise asemel puutööd teha. kooli ametlik seisukoht: tood ministeeriumist eriloa, siis võid
näe, ma ei lugenud eelmisi komme läbi ja vastav näid eoli siin juba olemas :)