Homme koguneb esmakordselt uue lehe toimetus

See juhtub Uuemõisa algkooli 6. klassis ja õpilastele, kes peavad sel aastal koolilehte tegema, tulevad nõu andma kaks vana karvast ajakirjanikku – Ivar ja mina. Palju õnne kõigile asja osapooltele. Ei ole ammu koolilehte teinud (tegelikult vist mitte kunagi).

Ega ma täpselt ei tea, mida me seal teeme. Ilmselt tutvustame kiiresti, mis on ajaleht ja mis uudis (kolm K-d ja kolm M-i, millele peab vastama. Kõige tähtsam kõige enne jne). Siis peaks hakkama lehte organiseerima. Peaks ilmselt proovima võimalikult paljusid lapsi kaasata, et igaühel vastavalt võimetele ja soovidel midagi teha oleks. Keegi peab ju pildistama, keegi võibolla kujundama. Mõni tahab spordist kirjutada, mõni loomadest või teatritükist. Rubriigiline mitmekesisus on igal juhul hea, nagu ka zhanriline. Miks mitte küsitlus, fotoreportaazh. Võib-olla oleks huvitav see värk näiteks blogiga siduda?

Esimese teema saaks kohe välja jagada – samal päeval on lemmikloomade päev. Üks tüdruk pidi võib-olla isegi hobusega tulema. Kus saaks pilte ja lookesi…

Vanamees, kes vihkab busse

Tänase päeva keeras minu jaoks untsu üks vanamehenäss, kellest ma siingi blogis ilmselt paari sõnaga rääkinud olen. Helistas mulle kui peatoimetajale viisaka häälega meesterahvast, küsis, kas mul on paar minutit aega. Ütlesin, et on ja küsisin, millest ta rääkida tahab. “Ma helistasin teile mõnda aega tagasi (see mind edasi ei aidanud), me rääkisime bussiliiklusest.”

Ütlen ausalt, mul läks laksust süda pahaks (kergelt küll, aga päriselt, see ei ole mingi ilukirjanduslik võrdlus). Meie kuldkaebaja R. Isiklikult olen pidanud vastu võtma umbes 6-7 tema kirja ning oma 15-20 telefonikõnet. Absoluutselt viimne kui üks neist on ühistransporditeemaline, kitsamalt seotud Haapsalu linnatranspordiga ja veel täpsemalt bussiliiniga nr 2, mis sõidab Haapsalu ja linnaäärse Uuemõisa asula vahel. Küll  peatub buss teeservast liiga kaugel, siis pritsib, kord ei taha bussijuht piletit anda, siis on ülbe ja ükskord isegi suitsetas sõidu ajal. Vahest on bussid räpased, siis väikesed ja vanad. Bussipeatused on korrastamata, busside sõiduplaanid kadunud või väljapanemata Üks viimaseid probleeme oli, et bussiliiklus on optimeerimata – bussid sõidavad enamiku aega tühja, tuleks aegu muuta. Ma ei jõua neid kõiki kokku lugeda.

Täna oli jälle teemaks bussipeatustest puuduvad bussiajad, konkreetselt Uuemõisas, sest linnad on need praegu olemas (vist tänu tema eelmisele kõnele, millest augustis lugu tehti). Ridala vallavanem oli vanamehele seletanud, et bussipeatustes pole kohta kuhu plaane panna (mis on küll imelik jutt). Vanamees soovitas veel, kui juba valda helistan, soovitada mitte tavalisi paberilipakaid plekktahvlikestele vaid veekindla markeriga sama tahvli peale kirjutada, sest paberilipakad kaovad 4-5 päevaga.

Kusjuures vanamehel on õigus. Haapsalu linnaliinibussid sõidavad nii ebaühtlase intervalliga ja piisavalt harva, et ei ole aeukas lihtsalt bussipeatuses bussi oodata. Vahel on vahe 15 minutit, vahel poolteist tundi. Ja ainsad püsima jäänud bussigraafikud peatustes on tõesti need 2-3, mis on kirjutatud markeriga raua peale.

Aga konks on selles, et kuigi ta kõlab alati veenvalt, räägib seostatud, argumenteeritud, kirglikku ja selget juttu, on ta mulle aastate jooksul korduvalt vahele jäänud. Ta lihtsalt ei ole objektiivne. olen ise viimastel aastatel regulaarne Uuemõisa ja Haapsalu bussi kasutaja ja ma ei näe neid asju, mida tema. Ma olen temaga paar korda koos sõitma sattunud, kui ta on tühjast bussijuhiga tüli kiskuma hakanud. Jutud tühjadest bussidest on jama, võibolla päeval on mõni buss, kus kõik saavad istuma, aga siis lõpeb koolipäev ja pensionäridele lisanduvad lapsed. Õhtul on bussid umbselt täis.

Ma ei tea, mis teil teadmisega sellise vanamehe olemasolust peale on hakata, aga mul hakkas natuke kergem.

Ettevaatust koolitustega

Koolitused on ühed neetult ohtlikud asjad, eriti pisikese toimetuse jaoks. Ajalehtede liidu omad on tegelikult enam-vähem, sest nende korraldajad on “välja õpetatud”, kuid sellised, milles on ministeeriumi käsi mängus, võivad kohalikule lehele lausa hukatuslikud olla, kui unustad ettevaatuse. Nii oleks peaaegu juhtunud meiega täna.

Möödunud nädalal pressiteadet lugedes tundus pakutud seminar ahvatlev: korraldajad haridusministeerium ja keeleinimesed, osavõtt tasuta, teemaks ajakirjanduskeel. Teemad ja lektorid sellised, et päevakavas jagus nii praktilist keelenõu kui ka filosoofilisemat mõtlemisainest. Vaatasime kohe, et sinna peaks inimesi saatma. Maakonnalehed tegutsevad ju reeglina oma piirkonnas üksinda ja kolleegidega kokkusaamisvõimalused on teretulnud. Iga ajakirjanduseminar värskendab, isegi kui seal räägitav on tegelikult teada. Seepärast panime sinna kirja kaks inimest – keeletoimetaja ja ajakirjaniku. Oleks tahtnud isegi terve toimetuse kirjutavkoosseisu saata, aga hoidsime ennast tagasi, sest leht tahab ju ka tegemist.

Täna hommikul tühjavõitu toimetuses istudes ja lagedaid homse lehenumbri külgi põrnitsedes (üks nupp oli reedest üle jäänud) tuli aga jube kõhe tunne peale. Tore, et saame targemaks, aga kuidas homne leht valmis teha? Kui Lehtet ja Helit ei ole, jäävad järgi mina, Ivar ja Kaie. Kusjuures filoloog Kaie peab heli eest keeletoimetamistöö ära tegema ning heal juhul jõuab enne paar lugu valmis treida (mis ei ole ka normaalne). Õnneks suudab inimeseloom end hädaolukorras mobiliseerida, leht ei jäänudki ilmumata, suuresti tänu Ivarile ja Kaiele.

Aga jah, alguse juurde tagasi tulles, mul on ministeeriumidele palve: kui teete ajakirjanikele koolituse, sättige see palun kas teisipäevale või neljapäevale või minu poolest kasvõi nädalavahetusele, sest eks me ole natuke harjunud nädalavahetustel töötama. Suurem osa väiksemaid maakonnalehti ilmub kolm korda nädalas ning esmaspäeva, kolmapäeva ja reede õhtul tuleb leht trükki saata. Need on kiired päevad. Meil kellelgi ei ole töötajaid üleliia, eriti esmaspäeviti. Ajalehtede liit on sellega viimasel ajal arvestanud, palun arvestage tegegi.

Üks õige vana erablogi

Ega päevaraamatute pidamine siis internetiblogimisega pole alanud. Paljud eesti rahva suured pojad ja tütred on oma isiklikku nn “kinnist” blogi kusagil kaustikuserval pidanud, mis pärast surma rahva kätte on jõudnud. Ja nagu isiklikud blogid ikka, harva paistab nende põhjal kätte inimese tõeline roll ja suurus. Toon siin kolm väljavõtet ühe tuntud eestlase päevikust, mis õelamaid meie hulgast ehk muigama ajavad, suurema südamega inimestes aga kindlasti kaastunnet ja mõnes kogunisti äratundmist äratavad. Kes see mees on?

“Ta (ämm) otsib vaid minu hukatust ja kohtleb meid kirjeldamatult võltsilt. Ta on ju alati olnud valelik, teesklev, sappkuri naine.”

“Üleeilsest peale olin ma oma armsa Emiliega, kel piiratud arusaamise juures on veidi liialt kangekaelsust, pahuksis ja eile õhtul jõudsime jälle ebameeldivate ja ebakristlike selgitusteni. Väljaspool Kristust oleks mu õigus olnud, Kristuses polnud mul aga seda mitte, sest ma pean armastama ja kannatlik olema.”

“Oo, kuis tõsi on see: keda sa armastad, sellele annad sa vaga, arusaaja naise. Mul nüüd küll sellist ei ole, aga kas ma peaksin arvama, et sa mind põlgad? Või et üks alati tusane, rahulolematu ja riiakas naine on märgiks, et sa mind ei armasta? Ei, Issand!”

Kool on kohe läbi

Paar päeva tagasi sain otsekui paugu vastu pead. Mul on teine aasta magistriõppes just alanud, aga igasugune ülevaade, mis aineeid või kui kui palju veel aastaga vaja on, kadunud. Viimases hädas pöördusin osakonna õppekorraldaja poole, et tema tehtud ja tegemata ainete segadikus süsteemi looks. Ta tegigi seda, aitäh. Tulemus oli lausa hirmutav:

Kiri: “Sul on hetkel kirjas 63 EAP (Euroopa ainepunkt). Õppekava maht 120 EAP.

Aineid vaja juurde veel vähemalt 27 EAP.
Sinu valitud ained sügissemestriks annavad 18 EAP.
Kevadsemestril lisandub Enesekehtestamine 6 EAP + soovitan võtta Euroopa meediasüsteem 3 EAP = 9 EAP.
Magistritöö 30 EAP.
Ja ongi õppekava läbitud!”

Eesti keeles: positiivsest vaatenurgast: lisaks praegustele üks vabaaine ja üks kohustuslik aine, magistritöö ja ongi kool läbi. Ohkijana: praeguse seisuga pean ma hakkama järgmisel poolaastal Haapsalust üle nädala Tartus käima ühe pisikese vabaaine pärast (see enesekehtestamine on ühekordne kahepäevane videotreening, kuhu pealegi lubatakse need, kelle lõputöö on juba piisavalt valmis, et kindlasti kaitstud saab, seega see aine ei lähe arvesse).

See oleks sulaselge raharaisk, seepärast otsustasin, et proovin igaks juhuks mõne väikse aine, kasvõi turundusest, sel poolaastal juurde kahmata. Selliseid aineid ongi veel, mis pole alanud. Siis tuli aga veelgi hirmutavam mõte – kool saab jaanuaris läbi! Ma ei saagi enam nädalaavahetustel Tartusse, mul ei olegi neid praegu tüütuna tunduvaid, aga tegelikult väga huvitavaid ja värskendavaid loenguid. Ja ma ei ole üldse veel tark, kõigest on kuidagi põgusalt üle libisetud!

Ilmselt oleks tark võtta sel poolaastal üks aine juurde ja vaadata, äkki järgmisel poolaastal ikkagi paar ainet veel, sest punkte võib ju ka rohkem olla, aga paar huvitavat ajakirjandusainet paistab tulevat.

Kas poiss tohib tööõpetuses süüa teha?

Mul tulid mõni päev tagasi meelde 1980. aastate tööõpetuse tunnid ja ühtäkki jõudis kohale arusaam, kui haigelt olid tööd, mida õpetati, jaotatud. Kas kolmandas või neljandas klassis löödi ju tüdrukud ja poisid lahku ja sel ajal kui tüdrukud õppisid süüa tegema ja nõela käsitlema saagisime meie vineerist hampelmanne ja lõikasime plekist prügikühvleid.

Jätan praegu kõrvale täiesti haige soorollide pealesurumise, vaatan asja puht praktilisest küljest. Vineeri ei ole ma pidanud viimase 20 aasta jooksul saagima, prügikühvleid on tulnud muretseda 2-3 ja nende hind poodides on olematu, nii et ise pole neid pidanud meisterdama. Üldse ei ole plekikääre ega höövlit vaja läinud. Aga söögitegemist küll ja mitte vähe. Ja kõik selles valdkonnas on tulnud õppida valusal katse-eksituse meetodil. Julgen ka väita, et igasugu kudumine-nõelumine on praktilisem kui see, mida üldiselt poiste tööõpetuses õpetatakse. Lõhkikärisenud jopetasku osav kokkutraageldamine või villaste sokkide kudumine ON kasulikud oskused.

Ma loodan siiralt, et tänapäeval tööõpetuse süsteem sama soorollide rada pidi ei käi. Loodetavasti on olemas mõned kohustuslikud asjad kõigile, nagu söögitegemine, ja valikmoodulid, nagu puutöö, kudumine, elektroonika, autovärk jne, et mööblirestaureerimishuviline tüdruk saaks puitu näppida ja mõni jõnglane heegelnõelaga vehelda. Aga ma ei tea. Ei julge küsida ka, sest kui mu hirmud tõeks peaksid osutuma, tõuseb minus ohtlik mässaja, kes sellise süsteemi uppi tahab lüüa.

Sügisel sügelevad käed töö järele

Sügis on mulle kõige südamelähedasem periood. Aastaid olen just sügise saabudes tundnud tahtmist kõike teha, olla parem inimene jne. (Ei tea, kas see aktiivsuse tõus on jäänuk lapsepõlvest, mil peksti sügisel kooli?) Õnneks ka sel sügisel on see veider olek peale tulnud. Koolireferaat on peaaegu valmis (pange tähele, esitada tuleb see alles reede õhtul), mitu päeva jutti olen tööl lehe kokkupaneku kõrval vähemalt ühe loo kirjutanud, eile õhtul ladusin oma kaks tundi puid vihma eest ära ja nii edasi ja nii edasi.

Kuidagi mõnus on asju teha, kui kõike on parajalt. Suvel on kuidagi mõõdutundetult palju päikest ja palavust, siis saab tööd teha küll, aga imelik on. Talv oleks ka ehk normaalne tööaeg, aga vähemalt meie kliimas on liiga vesine ja märg. Sügis on paras.

Mitu head plaani on veel peas ootamas, aga sel nädalal vist ei jõua, sest lähen neljapäeva õhtul Tallinna ja reede varahommikul edasi Tartusse kooli. Aega on.

Peaaegu oleks koerakutsika võtnud

Need soolaleivapeod-talgud on ikka ohtlikud ettevõtmised (pange tähele, kirjutan mitu päeva hiljem). Tegelikult jäi ainult juuksekarva jagu puudu, et oleksime lasknud ennast Silveril pehmeks rääkida ja majja koera võtnud. Mitte niisama eluka, kes ise endaga hakkama saab, vaid üldiselt 1000 eurot maksva Iiri hundikoera neljakuuse kutsika. Ja seda hoolimata tõsiasjadest, et päeval on meie maja tühi, et rahast oleme niigi lagedad ja koer pistab vähemalt tuhande krooni eest kuus, et sellel koeral paksu kasukat ei ole, et rahva viibimine majas on lünklik ning koeral poleks peaaegu võimalikki ära arvata, kes ta peremees on, et koera peaks õpetama, aga aega ega kogemust meil selleks eriti pole jne jne. Silveril oli enda Iiri hundikoerahakatis, umbes rinnuni ulatuv must ülisõbralik ja vaikne Kertu kaasas. Silver oli meil seepärast, et tõi Pärnumaa ja Läänemaa piirilt veoautokoormatäie (20 ruumi) talvepuid.

Talvepuude mahaloopimise ja ladumise osas jõudsime õlle kõrval isegi kaugemale kui olin loota julgenud. Ivarile sai puud aeda ära pandud, isegi enda omadest sai oma pool ära laotud. Aitäh Kristile ja Merlele, kes ainsana Nõva rahvast kohale jõudsid ja tööd tegid. Üldiselt tegi töö ja õlle ohtlik kombinatsioon oma töö ja laupäeva õhtul vajusin unne juba kell üheksa.

Joodikute hingetohtrid

Kui tavaliselt on Haapsalu kõrtsid sügisel-talvel inimtühjad või vähemalt viisaka klientuuriga, siis viimase mõne nädala jooksul oleme Ivariga Haapsalu peal sattunud mitu korda päris omapäraste joomahädaga meeste nõustajaks.

Ülemöödunud nädalal näiteks sain kokku noore karvase poisiga, kes ütles, et tema elul ei ole enam mõtet ja sellest puntrast ta enam välja ei rabele – nimelt oli ta kolm päeva joonud, selle käigus 1000 krooni hambaarstiraha hakkama pannud ja nüüd ei julgenud koju minna, sest oli hirm ema ees. Eks ma hoidsin itsitamist tagasi ja püüdsin poissi rahustada: küllap me kõik oleme kunagi mingi olulise raha maha joonud ja häbenenud vanemate ette minna. Nii ilmvõimatu kui see ka ei tundu, on sellises olukorras kõige targem ennast kusagil välja magada, uhkus alla neelata ja alandlikult koju roomata. Enamus pääseb eluga ja elab kõrge eani ega lõpeta rentslis.

Eilne kutt oli palju tõsisem juhtum. Läksime u 12-11 vahel uuest kultuurimaja kõrvalmaja keldris asuvast kõrtsist läbi, et veel viimane õlu enne kojuminekut manustada. Kõrts oli tühi, ainult üks kiilaspäine noorem mees magas leti ääres. Aga ta ärkas üles ja selgus, et ta polegi purjus, vaid liigagi kaine. Sellist pohmelli nii lähedalt ja jubedalt ei ole ma ammu näinud! Ega ta alguses ei suutnudki meiega rääkida, sest ta ainult hingeldas. Pooleldi käeviipega esitas küsimuse, et kas meie lauda istuda võib. Proovis suitsu teha, seegi ei tulnud välja. Paar korda käis peldikus. Noogutas meie jutu peale, aga tervet lauset korraga välja öelda ei suutnud. Kiirabilt süsti küsima ka ei nõustunud minema. Lõpuks võttis siidri ja vähehaaval suutis rääkima hakata. Kirus naist, kes vist petab ja oma tööd tankeril, mis tähendab kolmekuulisi kuni pooleaastaseid tööreise. Rääkis oma unistustest soetada maamaja ja tulla laevalt ära kuivale maale elama. Rääkis tänapäeva laevaelust. Üldiselt oli õpris normaalne kutt, aga jah, valus oli vaadata, kuidas kannatas. Lõpuks lõi käega, võttis sada grammi viina. Me läksime targu kodudesse.

Loo moraal on see, et sa võid joomahädas inimesele ükskõik mis nõu anda ja ta võib selle jutu õigsusest väga hästi aru saada, ega sellest midagi ei muutu.

Ajakirjaniku argipäeva pisikesed killud

Ma olen 17 aastaga selle ajakirjanikutööga nii ära harjunud, et pisikesi iseloomulikke rõõme panen tähele põhiliselt ainult siis, kui olen hiljuti töökohta vahetanud. Täna õnnestus see kuidagi ilma töökohavahetuseta. Eriti maakonnalehes kipub nii olema, et suuremaid emotsioone toovad kaasa maailmarevolutsiooni ja uudisväärtuse seisukohast tühised episoodid, mis on siiski kuidagi suuremad kui elu ise.

Nuttev pensionär

Hhommikul helistas üks väga vana inimene, kes oli saatnu mõnda aega tagasi toimetusse kohalikke keskerakondlasi ülistava kirja. Ta lootis seda tänasest lehest lugeda, aga just sellest numbrist oli arvamuskülg taolistele asjadele lukku läinud. Ma rääkisin temaga oma kolmveerand tundi. Teate, ta puhkes paar korda nutma (kuigi sai sellest üle, kui ma veidi lohutasin). Esimene kord juhtus see siis, kui ta sai aru, et enne valimisi ma seda kirja lehte ei pane – mure sellest, et nüüd inimesed ei saagi teada, kui head meie kohalikud keskerakondlased on. Teine korda tuli tal nutt peale, kui ta rääkis nende kohaliku liidri headusest.  Ma ei osanud talle hästi selgeks teha, miks me ta kirja ei avalda. Ta oli mures, et ta on halvasti või valesti käitunud ja mingi jama tekitanud. Kokkuvõttes oli selles naises ülimat siirust, millega ma ei ole harjunud. Lõpetasime kõne siiski sõpradena.

“Pähkel on sarapuu söödav vili”

Selline pealkiri (või oli sarapuu asemel isegi pähklipuu) ilmus meil kunagi Kulutajas ja sai hiljem minu jaoks üheks korrektsete, kuid täiesti mõttetute pealkirjade sümboliks. No mis elevust see tekitab või infot see annab? Täna leidsin sarnase enda lehest: “Kolledzh pakub tasuta kooliharidust”. Ega ainult pealkirja pealt ei mõtle välja küll, et jutt on Tallinna ülikooli Haapsalu kolledzhi juhtide soovist kutsuda tavalisi täiskasvanud haapsallasi suvalisi ülikooliloenguid kuulama. Et kes tahab mõne aine läbi teha ja vormistada selle avatud ülikooli ainepunktideks, peab maksma, aga aine võib läbi teha ka raha maksmata.

Peakoll tuleb tappa esimesena

Arvutimängudest on ammu teada, et kõige rõvedam koll tuleb esimesena maha lüüa.  Proovisin seda filosoofiat – kõige vastikum ja ebameeldivam asi esimesena kaelast ära saada – ka töö juures rakendada. Võtsin selleks ühe positiivse majandusuudise, mis on nii suur, et tuleb ära kirjutada, aga mida samas keegi teha ei taha. Pakkusin selle välja möödunud neljapäeval kui kooli läksin ja siiani,  vaatamata meeldetuletustele hommikustel koosolekutel, ei olnud ükski ajakirjanik seda endale külge haakinud. Ma saan aru ka miks – inimene, kellega selle loo jaoks suhtlema pidi, on ajakirjanduse suhtes ilma igasuguste meile teadaolevate põhjusteta ette ülimalt negatiivselt meelestatud, nii et seniste kogemuste pealt võis ennustada – heal juhul ei ole ta nõus üldse suhtlema, halvemal sõimab näo täis. Aga kogusin end, tegin edutu telefonikõne ja saatsin lõpuks ülisõbraliku kirja meiliga. Nüüd on vastused käes, loomaterjal olemas ja tõesti on kergem, et üks jälk kohustus kaelast ära. Peaks homme ka mingi üha edasi lükkunud rõveduse ette võtma.

Mittesündmus on tõeline uudis

Hommikul koosolekul võtsin enda teha eelnupu ühest toredast üritusest, mis pühapäeval Nõval pidi toimuma. Sellist kirjutada on muidugi imelihtne, aga natuke imelik: kui ei oleks vabatahtlike korraldatud väärt üritus, küsiks eelreklaami eest raha. Iseasi kui kohale minna ja pärast kirjutada. Aga osutus, et asjas oli siiski uudis sees. Nimelt teatas seda aastaid korraldanud mees, et jättis tänavu ettevõtmise ära, kuna inimeste huvi oli võrreldes ettevalmistamisele kuluva energiaga väga väike. “Uudis” sai kohe uudiseks. Loodan, et ehk teevad nad selle tuleval aastal ära. Jutt on orienteerumisklubi Nõva kandi loodusväärtusi tutvustavast orienteerumismatkast. Seekordne teema pidi olema liivakud ja põlendikud, mida Nõva kandis teadupärast jätkub.