Lasin lugeja endas valla

Sel aastal olen 3-4 jutukat läbi lugenud. Vanad inimesed mäletavad, et mul oli kena plaan EPLi teise raamatusarja raamatud ennastharivatel eesmärkidel läbi lugeda, mullu jõudsin umbes 35-36 seitsmekümnest. 2009 olin poole aastaga saanud sealt edasi umbes 150 lehekülje jagu, Thomas Manni “Doktor Faustuse” esimese poole. Jumala eest, koolijama oli nii palju, et jutukas, kuigi hirmus isu oli just selliseid lugeda, hakkas käes otsekui põletama nagu püha rist vampiiri käes.

Nüüd on mul teist päeva vabadus, koolitööd ja Lääne Elu imeprojekt mõlemad seljataga. Ja lugeja minus pääses täiega valla. Eile lugesin suvepäevadel Saaremaal Manni läbi ja täna pärastlõunal “Onu Tomi onnikese” otsa. Juba olen jupi “Söekaevureid” ka lugenud.

Panen umbes ühelauselised arvustused ka kahe esimese kohta kirja: “Doktor Faustus” pole muusikat tundmata eriti mõtet lugedagi (mina ei tunne), kuid mingi võlu selles raskepärases kapsas ikka on.

“Onu Tomi onnike” oli sentimentaalne ja loosunglik ning kaotanud põnevusjutu võlu, mis tal minu jaoks 20 aastat tagasi oli – siiski talutav ja kergestiloetav nagu üks bestseller olema peab.

~ kirjutas Tarmo &emdash; juuli 12, 2009.