Käed-lahti jalgratturid

Mõni aasta on kõva puugisuvi, siis tuleb ämblikesuvi jne. Tänavu paistab olevat õhkl käed lahti sõitvatest jalgratturitest tiine.

Ma tean, et olen eriliselt arg liikleja ja mina ei saa olla mingi kriteerium, kuidas peaks jalgrattaga (konkreetselt siis Haapsalus) liikkluses sõitma. Aga juba kevadepoole imestasin, kui palju noori kutte käed kõrval rippu jalgrattateel Haapsalu ja Uuemõisa vahel kurseerisid. Kui ma olin tatikas, sõitsin ka kilomeetreid käed lahti, aga ma mäletan ka selgelt, kui kergelt ratas niiviisi tasakaalu kaotab. Mitte otseselt kukkumise mõttes, vaid lihtsalt ratas “ujub” tee teise serva. Ehk siis suudad säilitada tasakaalu, aga ainult sõidusuuna muutmise hinnaga. Aga, noh, pole hullu – kui kaks jalgratast juhtukski kokku põrkama, oleks tagajärjeks mõni sinikas, kriimustus ja ehk põrutus.

Aga seesama käed lenksu küljest lahti sõidumoodi esineb juba ka linnatänavatel. Pühade ajal sõitsime Kristeliga mööda Haapsalu peatänavat, kui umbes Centrali juures üks uljas vähemalt minuvanune rattur, kes oli meie ees suure hooga juba paarsada meetrit sõitnud, selja taha vaatas ja seejuures ratas meie ette kaldus. Ja siis nägin, et kutil olid kogu see aeg käed lahti olnud. Peatänaval, tihedas liikluses! Ta ratas tegi nõksu, aga kutt sai lenksust kinni ja pani diagonaalis üle tee kõnniteele. Õnneks oli Kristel enne hoo peaaegu miinimumi lasknud.

Eile sõitsime Ivariga Uuemõisa lõunasööki tooma, kus jälle Tallinna maanteel Haapsalu sõiduautode ja Hiiumaa rekkade vahel üks rattur käed lahti sõitis.

Eriolukord – kass põranda all lõksus

Eile õhtune Uuemõisast Sadama tn-le kolimine ajas Sirje kassi Liisu nii suurde paanikasse, et ta Sadama tn majauksel end sülest lahti rabeles ja jooksuga külmkapi taha põranda alla jooksis. Seal on meil nimelt selline sulgemata nurk. Nüüd, varsti ligi 24 tundi hiljem ei ole kassist ikka veel kippu ega kõppu. Sirje käib ringi nagu õnnetusehunnik, kutsume, kuulatame, ei miskit. Jama on ka selles, et Rumse sõnul lähevad sealt sissepugemiskohast õhutusaugud sisuluselt iga esimese korruse põranda alla, põrandapinda on majal aga oma 180 ruutmeetrit.

Istume ja ei oska midagi peale hakata. Võimalik, et kass ikka kardab, võimalik, et on seal ära eksinud, sest põrandaalune meenutab labürinti. Kõige hullemast ei taha mõeldagi, aga miks ta nii kahtlaselt vait on?

Praegu on plaan, et ootame õhtuni ja kui välja ei ilmu, proovime enamvähem ära arvata toa, mille all ta võiks olla ja võtta sealt paar põrandalauda üles. Õnneks on mitmes toas pärast uputust pandud paar põrandalauda nii, et neid saab põrandat päris ära hävitamata lahti kruvida.

Vara hõiskasin

Täna hommikul selgus, et eilne hõisk koolitööde ärategemise teemal oli pisut ennatlik. Leidsin postkastist õppejõu kirja:

“Kahjuks ei saa ma esitatud töö eest arvestust panna, sest puudub täiesti kvantitatiivse analüüsi kursuse mitmemõõtmelise statistika osa. St olemasolevale peaksite lisama mitmemõõtmelised analüüsid, nt risttabelid
koos vastavate seosekordajatega (nt Hii-ruut, Crameri V) või klaster-, faktor- või regressioonanalüüs.

Täiendusi on Teil võimalik esitada homme õhtuni, mil pean eksamiprotokolli sulgema.”

Kui on keegi nupumees või -naine, kelle jaoks ülalnimetatud ohtlikud võõrliigid hobiks on, võiks märku anda. Ma ju proovisin neist omal jõul jagu saada, aga ei tulnud välja. Ah jaa, pean seda tegema SPSS-is. Eks üritan muidugi uuesti omal jõul, aga kohati läheb juhe kokku ja tahaks mõnda nii lihtsat asja küsida, et help seda seletama ei vaevu.

Viimane koolitöö tehtud

Sel aastal läks eriti kaua ja eriti napilt. Pühapäev peaks olema see päev pärast mida ei võimalda Tartu ülikooli õppeinfosüsteem enam hindeid sisse kanda. Üldiselt olid ainete lõputööde tähtajad juba ammu, aga enamik õppejõude lubas, et kui jaanipäeva paiku ikka võlade veel ära saata, on kõik hästi. Eks ma olen siin blogis ka jorisenud, et olin juba lootuse kaotanud ja otsustasin, et võtan kasvõi üks aine korraga. Aga täna õhtul pool seitse, pärast seda, kui olin üles riputanud 21 lk pika diskursuseanalüüsi vanast politseiuudisest, mis oli ehk 1/3 lehekülge pikk, sain aru, et sel õppeaastal ei ole mul enam midagi teha.

Lõpp oli muidugi eriti hull. Jaanivärk tuli ohverdada. Möödunud nädalal tegin magistritöö teooriapeatüki visandi ära, mis oli eelduseks kohustusliku kommunikatsiooniteooria lõpetamiseks. Laupäeval nikerdasin samasse ainesse Eco esseekese valmis ja kolm kriitilist küsimust Luhmanni teooria kohta. Pühapäeval tegin kommunikatsiooniteooria viimase töökese McQuaili kohta. Rohkem ei jaksanud, oli pohmell ju ka ja külalised.

Esmaspeval-teisipäeval, kummalgi umbes kaheksa tundi enam-vähem puhast tööaega, pusisin kvantitatiivse uurimismeetodi lõputöö kallal. Ma olen arvudevallas hädapätakas. Lugesin küll jkohustuslikud artiklid läbi ja vajutasin igat nuppu SPSS-is, aga üldiselt oli mul tunne, nagu ahvipärdikul kirjutusmasina taga. Teise päeva lõpuks suutsin siiski mõned algelised rehkendused ära teha. Andmete eeltöötlemisega oli ka veel jamasid. Jaanilaupäeva õhtul sain töö lõpuks üles. Nüüd tuleb veel loota, et õppejõud seda arvestab, sest tema oli pakkunud viimaseks tähtajaks esmaspäeva. Ja muidugi, et ta selle eest kuidagi 12 punkti 20st raatsiks panna, et arvestuse kätte saaks.

Selles mõttes läksid pühad muidugi aia taha – koolitööd on õhtuste õlletinistamisete vahele ja nendest vaevatuna rohkem tehtud kui tööpäeval tööd tehakse.

Üritused ka ajaloo jaoks kirja, et järgmine aasta oleks näha, mis tegin. Reedel tulid vend ja Elina külla. Käisime Singer Vingeri kontserdil, mis polnud midagi erilist. Pärast sai koduõues pidutsetud, olin ikka päris oimetu. Tomar oli ka siin, oli välismaalt  Haapsallu tulnud ja tegeleb tätoveerimisega.

Laupäeva hommikul käisin Uuemõisas kooliraamatute järel. Päeval tegime mööblitripi, ostsime kolm tooli ja välivoodi kaltsukatest. Vend läks Matuga alles vastu õhtut Nõvale.

Pühapäeval tuli Alari siia, Kristel käis Tallinnas tööl ära ja õhtul tagasi. Õhtul oli Haapsalu 730 sünnipäeva lõpupidu ja ühtlasi linna jaanituli. Sirje oli lossipargis esinemas. Meie käisime ka ja vaatasime asja üle, aga midagi teha ei ole – kuidagi elutud on need väikelinna jaanituled, küla omad on palju lõbusamad. Vist pühapäeval oli ilm juba suvine ja viigi peal ja ümber peeti Haapsalu rahvatriatloni. Ujumine jäi ära, sest viigis oli vesi 15 kraadi, vaja olnuks 16.

Esmaspäeval, nagu öeldud, tegin päev läbi koolitööd ja lõunast hakkasin vaikselt ülut kõrvale rüüpama. Õhtul tuli raske südamega teha otsus jätta katki plaan vanematega teisipäeva varahommikul Avinurme ema koju sõita. Seal oli küll lahedat rahvast ja ma pole neid ammu näinud, aga et see va koolitöö. Olin tegelikult nii kaua kõhelnud kahevahel seepärast, et mulle tundus, ega siiajäämine mind ka kooliasjade valmissaamiseni ei vii. Et nagunii on aega vähe. Praegu mõtlen, et ikka vedas, et siia jäin. Avinurmes ja bussis ei oleks ma raudselt neid kaht hiigeltööd ära lõpetada suutnud. Õhtul käisime Veskiviigi sadama jaanitulelt läbi, mille pluss oli hästi ilus lõke ja kena meri paatide vahel. Inimesi oli palju, käis tants, süldibänf mängis, pikad õllejärjekorrad, odav suitsulest, mis oli just otsa saanud. Võsa seltskond oli ka. Umbes kolmveerand tundi pidasime vastu, siis koju tagasi. Kukkusin umbes pool üks magama.

Eile ehk jaanilaupäeval ma lihtsalt piinlesin terve päeva, aga seda ma kirjeldasin juba ülalpool. Õhtul seitsme paiku sain töö suure südamevaluga üles, käisime ratastega poes ja istusime maha: Paluots, Sirje, Kristel, mina. Nii harjumatult vaikne paistis see jaaniõhtu tulevat. See oli siiski petlik. Kraamisime veidi kööki, avasime napsipudelid ja asusime lauamänge mängima.

Varsti liitus Heiko, kes esmaspäeval majja paariks kuuks elama kolis, hiljem tuli Irja. Mina grillisin, enesetunne oli just parajalt alkoholine, jutt kõigil parajalt lõbus. Kui lõpuks lauamängud aliasega lõppesid, oli kell kolme paiku. Väljas oli hjuba vaikne, külalised läksid ära ja Sirje magama ning me olime veel natuke väikse lõkke ääres.

Täna ärkasin õudusunenäo peale, et pidin tegema laupäevase 64-lk lehe ja reedel kell viis, 3 tundi enne deadline-i tuli välja, et ainult kolme-nelja külje materjal on olemas. Ärkasin paanikas ja ei saanudki enam edasi magada, sest tõesti igavene hunnik kohustusi kaelas. Täna pidin jooksvalt oma diskursuseanalüüsi kandvat ideed muutma, sest kolme paiku oli selge, et muidu seda sel nädalal valmis ei jõua. Läksin lõpuks nii töö sisse, et pool seitse oligi töö tehtud ja minu arust päris hea, isegi ehk B-d väärt.

Nüüd tuleb tööasjadele keskenduda, aga ikkagi on nagu koolivaheaeg ja suur puhkus, sest üks mitmest pidevast painajast on kaelast ära. Täna õhtul isegi lugesin paarkümmend lehekülge juturaamatut.

Hüsteeriline veidrik

Jumal tänatud, et seda ülikooli palju alles ei ole. Mul hakkab endal juba nii imelik, kui ma mõtlen, milliseks veidrikuks ma selle tõttu muutunud olen – emotsionaalne idioot.

Avastasin praegu, et avaliku kommunikatsiooni kriitilises analüüsis, mis algas katastroofiliselt kritiseerida saanud kriisisündmuste ahela kodutööga, on hinne välja pandud. Kolm nädalat tagasi ma kirjutasin õppejõududele, et annan alla, ei jõua, jätan pooleli. Lauristin hoiatas, et seda ainet enam ei pruugi tulla, et ma ikka proovigu. Viskasin siis teised ajahädas ja lõpetamata ainete lõputööd kõrvale, et selle 15-20 lk essee ära teha. Kõikusin mitme keskpärase teemapoja vahel, kuni lõpuks valisin mannetu, veidi teemast mööda, aga see-eest väheste allikate, kitsa fookuse ja tuttava valdkonna teema. Analüüsisin peotäit Siku ja Vedleri lugusid.

Ja vähe sellest, et sain aine tänu esseele tehtud, essee sai Lauristinilt hirmsasti kiita ning grupiõde oli meie nigelat grupitööd täiendanud, mille tulemusel kukkus mulle A.

Kui ma selle A täna avastasin, siis tuli mul nutt peale. Ma ei oskagi seletada, miks. Nagu oleks sinimustvalge esimest korda Pika Hermani torni heisatud või midagi sellist.

Praegu püüan teha oma magistritöö teooriapeatüki esialgset versiooni, mis õnnestumise korral saab olema kommunikatsiooniteooriate lõputööks. Selle aine olin ma kõige kindlamalt maha kandnud, sest ma teadsin paar nädalat tagasi, et ma seekord lihtsalt ei jõua kõiki aineid läbitud. Vahepeal käis isegi läbi kooli polelijätmise mõte. Aga praegu tundub, et saan ehk ka selle aine tehtud. Ajakirjandusteooriatega (4 p, hea aine) on juba korras. Lisaks kommuniaktsiooniteooriatele (kus tegelt peale lõputöö on veel kolm väiksemat võlga, Ecost esseeke ja Luhmanni kohta kriitilisi küsimusi ja McQuaili kohta miskit kirjalikku) on jäänud veel diskursuseanalüüsi lõputöö (üllatus-üllatus – diskursuseanalüüs) lõpetada (veerand on valmis) ja siis viimane kaelamurdev imetrikk SPSS-i kasutades teha kümneleheküljeline lõputöö andmetöötluses ehk aines nimega kvantitatiivsed uurimismeetodid. Seda ma tõesti ei oska, aga aine on enamvähem kohustuslik, arvestuslik ja viimast korda, nii et üritan ikka midagi nikerdada. Aega selleks kõigeks on heal juhul umbes nädal.

Aitäh kaunile noormehele, kes on teleka eest

Mõtlemisaineks meile, kes me istume siinpool digitaalset lõhet ja kipume kiruma vanemaid inimesi, kes oma ignorantsuses ei saa aru, kui hea asi on tvitter või vöördpress. Toimetusse tuli täna kiri anonüümselt vanainimeselt, peaaegu kirjavahemärkideta, nagu mu 4 klassi haridusega vanaema neid kirjutas. Mõte oli aga selge. Tsiteerin:

On vaikne pühapäevahommik, 7. juuni. Läksin hommikul vara turule, vaatasin, et küll sõidab palju autosid ringi. Küsisin ühelt noormehelt, mis siin toimub. Tema ütles, et täna on meil europarlamendi valimised. See noormees rääkis kõik minule ära, sain sellega palju targemaks.

Paistis, et noormees oli Tallinnast, nägin teda päris palju meie majade vahel sõitmas. Õhtul sain naabrite käest teada, et tema eesnimi oli …, aga perekonnanime nad ka ei teadnud.

Olen vana, pensist ajalehe jaoks raha ei jätku, telekat ka ei ole. Oleksin palunud, sääraseid kauneid mehi peaks alati liikuma, siis saame ka teada, mis elus toimub. Raadios ainult riidlevad. Rõõmuga ootan, oleks palju küsimusi, mis saab pensist ja kas elu läheb väga kalliks.

Südamlik tänu sellele punase autoga noorhärrale.

Ma kahtlustan üht kena noormeest, kes oma parteile valimispropagandat tegi, aga see selleks. Vanainimestele võiks me rohkem mõelda, kui näiteks ainult digiboksiga telekatele üle läheme või mingi muu taolise meile iseenesestmõistetava asja ainukehtivaks kuulutame.

Lugemissoovitus: Barbara Cartland, “Lukustatud süda”

Lõpetasin sel nädala Barbara Cartlandi lühiromaani “Lukustatud süda”. Sisust: vana Prantsuse maa-aadlimutt teatab pahelisele Pariisis patuelu elavale pojale, et tervis on halb ja arsti arvates ainus lootus paraneda on see, kui poeg korralikult naise võtaks, et siis memmel vähem muresid südamel. Poeg lubabki, et olgu peale, aga arvesta, et sa teed sellega ühe korraliku naisterahva, kes mu kaasaks saab, jube õnnetuks, sest mina olen rikutud inimene.

Pruudiks leitakse tagasihoidliku lesestunud maa-aadliku, perekonna sõbra kaunis, kombekas ja tark tütar. Tibi teab küll, et peig on pahelise kuulsusega, aga ei hooli sellest. Nad abielluvad, õilsal peategelannal tuleb mehe elu päästa ja tal õnnestub ka sisimas hea abikaasa katsumustes kalgistunud süda üles sulatada ja ta heaks muuta.

Kuidas teost hinnata? Paigutaksin selle oma tänavu läbi loetud ilukirjandusteoste edetabelis 4. kohale. See ei ole eriline au, sest olengi tänavu ainult neli raamatut läbi jõudnud lugeda. Pigem oli tegemist mingi raamatu visandiga, mida kirjanduse kategoorias hinnata ei saa. Hästi sirgjooneline, mõne üksiku tsitaadiga jutt, umbes selline, nagu mu enda kirjeldus ülalpool, ainult et sajakonnale pisikesele leheküljele laiali laotatud.

Aga kindlasti ei ole ma selle Cartlandi memme peale pahane. Igasuguse emotsionaalse sügavuse, keerulisemate tegelaskujude või kaasamõtlemisvajaduse puudumine muutis raamatu just kempsus lugemiseks sobivaks. Väga mugav on seal libistada pilku üle ridade, mis ei nõua absoluutselt aju liigutamist, mis on nii tühjad, et lugemise fakt ise läheb sul juba kempsust väljumise hetkel meelest ära ja mis järgmine kord seal sind oodates ei eelda sult millegi meeldetuletamist.

Kokkuvõttes, “Lukustatud südant” ei ole mõtet hinnata hea või halva kategoorias, sest ta on nii väeti ja jõuetu, et ei suuda lugejale mõjuda ei positiivselt ega negatiivselt. Nii tühine, et  on kahjutu.

Ungru randröövli järeltulija

Mullu suvel logelesin teleka ees, kui Sirje järsku küsis, et kas Õuemaa (minu perekonnanimi) on Dampfidega seotud. Tuli välja, et ta oli leidnud netist Dampfide suguvõsa kodulehekülje ja tõepoolest, mina olen otse meesliini pidi Dampf. Kodulehekülg http://www.hot.ee/dampfid/ osutus aga täitsa uskumatu materjali kogumikuks.

Ma tean, et mu isapoolsed vanavanemad, kes elasid Põhja-Läänemaal Nõval, on tegelikult Lõuna-Läänemaalt. Ja et Mõisakülas on mu väheste sama nime kandvate sugulaste käes vana-vanaisa Õuemaa talu. Ja et enne eestindamist olid Õuemaad Dampfid ja nad on mandrile tulnud Hiiumaalt. See kõik leiab sealt kodukalt kinnitust, aga osa legende ja lugusid on veelgi värvikamad. Tsiteerin katkendeid:

Kui uskuda Aleksander Juhani p. Dampfi poolt kirjapandud mälestusi ja rahva seas liikvel olnud legendi, siis on Dampfide suguvõsa algus seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti lihtsalt Ungru krahviks. Pärimuste järgi oli Ungru krahv röövel, kes eksituledega meelitas laevu Suurrahule. Saadeti rootsi kipri tapmise ning karilejooksnud laevade riisumise eest Siberisse asumisele. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg näinud Mari ja viimane hakanud talle meeldima. Ta käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Peale lapse sündimist jäetud Mari mõisa ja seal ta kasvatanud oma poega. Krahviproua teadnud oma mehe vahekorrast Mariga, kuid ei olevat sellest väljagi teinud.

Laas (minu vanavanavanavanavanaisa)

Kui Laas töömeheks sai, pidi ta mõisas ka jõukohast tööd tegema. Hiljem (1798) andis krahv Laasile kasutamiseks Harilaiu, kuid aasta pärast kolis Laas koos naisega Säärekülla, kus 18. aprillil 1799 a. sündis poeg Juhan (Hintsu Juhan). 20. novembril 1820 a. Hilleste külas sündis poeg Peet.

Hintsu Juhan (minu vanavanavanavanaisa)

Juhanil oli 8 last. Osa neist jäi Hiiumaale, osa kolis mandrile. Hintsu Juhan oli Laasi esimene poeg. Ta sündis Suuremõisa vallas Säärekülas 18. aprillil 1799 a. /v.k./ Juhan oli orjaaja inimene. Ta elas ja kasutas Suuremõisa valla piirides asuvat Hintsu talu. Oli selle rentnik, kuid rendinorm tuli mõisale tööpäevadega tasa teha. On teada, et Hintsu Juhan oli suur ja tüse, tugev ja nägus mees. Ka ta naine Liisu on olnud suurekasvuline valgetverd naisterahvas ja nad mõlemad on mõisatallis peksa saanud. Juhan isegi mitu korda, sest nagu hiidlased räägivad, ei oleks üks-kaks peksu niisugusele mehele midagi teinud. Juhan jäi aga juba oma paremas meheeas põduraks ega suutnud rasket tööd teha. Ilmade muutumise puhul olnud ta ikka ennustajaks. Ütelnud: “Tuleb teist ilma. Tempa Peedu hoobid valutavad.” Vanaduses muutunud ta jalad nõrgaks. Juhan suri 73-aastaselt Vahterpääl Nigu talus 1872. aastal ja maeti Pühalepa Ev.Lut. koguduse kalmistule.

Elias Dampf (Juhani poeg, minu vanavanavanaisa)

(meenutused tema lapselapselt ja minu vanaisalt Aleksandrilt). Vanaisa Laas oli meremees. Suvel käis võrkudega ja õngedega kalastamas ja talutööst ei hoolinud palju. Põllutööd ja heinaniitmine kuidagi veel edenesid ta käes, aga riisumine ja loovõtmine tõivad talle alati une peale ja ta otsis alati põhjust mereäärde minemiseks. Kas vaatama, et meri pole tõusnud ja hakanud paate vintsutama või muud. Mäletan, kord Nigula heinamaal heinte kokkupanemise ajal ta jäi püstijalu tukkuma. Ärkas siis ja ütles: “Ei tea, tuul on vesikaarest. Meri võib tõusta ja paadile liiga teha. Pean minema vaatama.” Tütar Miina ütles siis: “Ma näen, isa, et sa ei saa kuival maal elada. Ma jooksen randa ja toon sulle pudeliga merevett. ”Vanaisa sai vihaseks ja ütles: “Mis sina, raisk, ka tead?” Viskas reha puuotsa ja läks mereäärde, kust alles hilja õhtul koju tuli.

Priidu (Eliase poeg, minu vanavanaisa)

sündis 8. okt. 1875 a. /v.k./ Hiiumaal Vahterpää küla Nigu talus. 1876 a. kevadel kolis kogu pere Läänemaale. 1897 a. sügisel võeti Priidu nekrutina vene tsaari sõjaväkke, kahurväkke ja saadeti aega ära teenima Poolamaale Ivangorodi kindlusse. 1899 a. suvel sai tervise paranduseks puhkuse ja tuli Kokuta Nigulale. Priidu abiellus 27. jaanuaril 1900 a. Maria Juhani tr. Zettermanniga. 1911 a. kevadel rentis Priidu Krüdenerilt lähedal asuva Mõisaküla kõrtsi koha. See kiskus teda merelt eemale. Andis aga ühtlasi tööd ja tulu ning äratas indu tegutsemiseks põllumajanduse alal. 1918 a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Mõisate maad jaotati rahvale. Priidu, kui kohalik elanik ja tugeva tööperega inimene, sai Mõisaküla mõisa südamest suurema tüki, Õuemaa talu, kuhu asus elama ja alustas majade ehitamist 1919 a. kevadel.

Nüüd oli Priidu juba põllumees ja suurema ning jõukama talu omanik. Kerkisid aidad, laudad, peksumaja kuivatiga, veski ja elumaja. Suurim ümbruskonnas, ruumikas omadele ja võõrastele. Muretses tehnilised põllutööriistad, masinad, loomad. Ta hobused olid üle valla. Kariloomi soetas paarikümne ümber. Põldude suurus oli üle 40-ne tiinu. Aias sumisesid mesilased ja kasvasid marjapõõsad, pirnid, ploomid ja õunapuud. Saagid olid head ja Priidu sissetulekud võrdusid peaaegu vaesestunud parun Krüdeneri omadega. Nisu kasvas nii, et sügisel oli aidas laeni ulatuvad salved ääreni täis 5000 kuni 7000 kilo. Õuemaa talu, mis oli saadud peale maareformi teostamist Eestis 1919 a., läks kolhoosi 15. aprillil 1949 a. Langus ja häving päästjate läbi aga algas juba varem.

Priidu suri Õuemaa talus 22. detsembril 1944 a. Ta on maetud Uue-Virtsu ap. õigeusu kalmistule. Ka naine Maria (surn. 1951 a.) on seal. Priidul ja Marial oli poeg Aleksander, sünd. Kokuta Nigulal 1903 a., elas Nõval, minu vanaisa siis.

Randröövli järeltulija või mitte, aga Hiiumaalt olen ma pärit küll. Täitsa imelik tunne kohe.