Kvalitatiivsete andmete töötlemiskiirus

Terve viimase nädala olen ennast läbi närinud ainest nimega “Kvalitatiivsete andmete analüüsitehnikad ja -tarkvara”. Kuna mul puudus selle aine sisust mingigi ülevaade, ei saanud ma kohe lõputöö kallale asuda, vaid pidin enne loenguslaidid, konspektid ja koduse lugemise läbi töötama.

Et ennast selleks sundida, võtsin hädaga kasutusele kusagil netis soovitatud veerandtunniste spurtide taktika. See on hästi lihtne. Lihtsalt arvuti taha istudes ja koolimaterjali lugedes hajub tähelepanu hirmus kergesti ja tunni aja pärast avastad, et oled ennast kuhugi suvalisse kohta netis unustanud, samas kui koolitöö pole nihkunud. Kui aga paned telefoni taimeri 15 minuti peale ja teed kellatirinani niiviisi tööd, et ei lähe ei kööki ega kempsu ega tee midagi muud. Kui veerand tundi saab tehtud, teed kusagile ristikese või värvid mullikese ära, et oleks silme ees ka, kuidas töö ikka edeneb. Hämmastaval kombel aitas see nõks tõesti hästi ja tõi kaasa ühe kõrvaltulemuse – sain nüüd teada, kui palju ma tegelikult koolitööle puhast aega kulutan. Selgus, et umbes paar tundi õhtu jooksul. Tundub, et pole palju, aga see on siiski puhas koolitööaeg, nende veerandtundide vahel on 5minutilised kuni tunnised logelemispausid, kui söön või vaatan telekat vms. Kokku olen nädalaga seda ainet teinud 18 tundi ja 15 minutit.

Loll lugu on see, et andmeanalüüs ise on veel pooleli, kuigi tähtaeg on 15. jaanuar. Hea aga see, et olen tõesti asjast aru saanud ja suurema osa musta tööd kuni programmide katsetamiseni ja kirjaliku töö algusotsa ärakirjutamiseni ära teinud. Eriti positiivne on see, et olen aru saanud – intervjuude jms-ga kogutud andmete analüüsi meetodid on põnevad.

Tähelepanu, IT Crowd algab

Suur oli minu heameel, kui avastasin telekavast, et täna tuleb Eesti avalik-õiguslikust telekanalist briti naljasarja IT Crowd esimene osa. Ma ei ole suur asjatundja nende vallas, aga see on üks lemmikuid. Ise sain sarjast teada mullu vabariigi aastapäeva paiku, kui Ivo mulle kaks esimest hooaega sünnipäevaks tõi. Sünnipäeva teine päev pärastlõunast unnesuikumiseni mööduski meil arvuti ees, kus juhuslikke osi vaatasime, õlut tinistasime ja naerda röökisime.

Päris täispika filmi soovitus ka veel. Vaatasin ära filmi “Shaun of the Dead” ja ei jõua ära imestada, kui hea see oli. Sombifilmide paroodiast oskad ju üldiselt oodata ainult ajaviidet. Aga see oli üldse parim sombifilm ja üldse üks õnnestunumaid filme, mis mul meelde tuleb.

Silmade avanemise õhtu

Sõna-sõnalt võttes läksid mul eilse õhtu lõpuks silmad muidugi kinni, mis pole ka ime, arvestades, et saime peaaegu et vennaga kahekesi jagu ligi kolmest pudelist viinast. Pean silmas, et õhtu oli mitte lihtsalt lõbus, vaid ka informatiivne. Näiteks sain ma aru, et minu naljasoon ei ole mingi haige ja teistele mõistetamatu asi, lihtsalt naistele vastuvõtmatu. Vend naeris küll ja viskas sama tüüpi nalju vastu, mis mind naerma ajasid. Naised oigasid ja kommenteerisid. Veel on huvitav ja mõtlemapanev, et mõnele tehakse kodus hommikusööki. Hmm, ei tea, kas on ka mingi kasvõi tühine võimalus, et mullegi kunagi koduseinte vahel hommikuks süüa tehakse? See on muidugi lihtsalt uitmõte, mille võimalikkuse uurimiseks ei ole mõtet aega kulutada.

Viimane pusletükk

Ma ei tea, kuidas teistega on, aga minu töökogemus ütleb et sõltumata kollektiivist ja aastaajast on alati vähemalt üks inimene puudu, et kollektiiv saaks hästi toimida. Näiteks toimetuse puhul tähendab see, et lehe saab enam-vähem normaalse kokku, aga endale jääb sisse kripeldama, et pagan – sellele objektile ei jõudnud keegi. Või, et mingi teema nihkub järgmisse lehte, sest pole aega seda kohe teha. Jne-jne. Eks olen muidugi ka mõelnud, et see on psüholoogiline vingerpuss, mille mu enda teadvus mulle mängib. Et küllap tegelikult on põhjus selles, et kunagi ei ole võimalik kõike ära teha ja alati jääb midagi täiusest puudu, olgu toimetuse palgal 3, 7 või 70 ajakirjanikku-toimetajat. Praeguse nädala puhul tundub, et tegemist on siiski objektiivse minu enda tunnetusest sõltumatu nähtusega. Tuli Kelli jaanuariks praktikale ja kui täna õhtul töölt ära tulime, oli meil kaks head esikülje suure loo kandidaati, mis kuidagi ei sobi ühte lehte mahtuma ja valmis uudislugusid umbes poolteist korda lehe maht. Ja tegemist on ju laupäevase lehega, nii et kõik, mis homme juurde tuleb, konkureerib olemasolevaga. Järelikult tõesti – seni oli kõik puudu, tuli üks inimene juurde ja nüüd on kõike üle.

Päästkem Haapsalu hiinakas

Alles see oli, kui meie oma pakistanlane avas Haapsalus idamaise restorani Bombay, kus on nii India kui ka Hiina kööki. Ise rääkis, et teeb koha, kus on nii lapsele-pensionärile kui ka neile, kes on nõus rohkem raha pritsima. Tundus utoopiline, aga siiani töötas päris hästi. Meil oli enamiku Eesti hiinakate-indiakatega võrreldes odamav ja parem ja vähemalt sama laia valikuga söögikoht.

Nüüd mees kurtis, et Haapsalu rahvas ikka ei taha välja tulla, aja või kaikaga, ja ta peab võib-olla oma koha kinni panema. See oleks löök. Seepärast otsustasime kiiruga, et toimetuse ühist lõunasööki, mis seni on põhiliselt poodide kulinaariast tulnud, hakkame umbes 2-3 korda nädalas hiinakast tooma.

Ma ise lähen võtan vist ka praegu õhtusöögi sealt.

Ega ma vägisi ei sunni, aga kõigil, kes Haapsalu kandis elavad ja veel pole Bombaysse jõudnud, tasuks sealt läbi astuda.

Kurat, nii ilus on!

Iga päev on nii isemoodi talveilma ja üks on ilusam kui teine. Kahju, et ma fotograaf ei ole. Selle pildi tegin ma oma telefoniga toast laupäeva pärastlõunal, natuke enne päikeseloojangut. Õnneks on näha, millise udu see ilma külmenemine -10lt -16le Väikse viigi ja mere pealt üles tõstis. Lehte kommenteeris, et ei usugi, et see pilt on tehtud linnas.

Kaks külge päevas

Rehkendasin eile kokku ja üle oma selle semestri kodutööd, et midagi kahe silma vahele ei jääks. Tulemus – kuus kodutööd mahuga u 65 lehekülge. Neist esimene, kvalitatiivsete andmete analüüsitehnikate ja -tarkvara lõputöö peab olema valmis järgmise nädala laupäevaks. Maht on u 10-15 lk, aga see ei ole nii, et istud maha ja hakkad kirjutama. Aine on keeruline, pean kõigepealt õppematerjalid peatükk haaval läbi töötama. Ideaalis jõuan selle nädala lõpuks kogu tööga ühele poole. Aga ka puhtalt loengumaterjali läbitöötamine, kui võtta iga õhtu ette ühe loengu materjalid, võtab nädala, nii et poolteist nädalat tundub realistlikum.

Fookusgrupi teisest kodutööst on raskeim osa ehk 59 lk grupivestluse transkriptsiooni maha kirjutatud. Nüüd tuleb see läbi töötada ja u 5 lk kokkuvõte kirjutada. Selle tähtajani on veel ligi 3 nädalat, nagu ka fookusgrupi 3. kodutöö lõpptähtajani, mis põhineb samuti transkriptsioonil ja võtab selle sisulised tulemused kokku.

Imagoloogias on kaks tööd, kui ma õigesti aru olen saanud – esimeses on vaja otsida imago kümme erinevat definitsiooni ja neid kommenteerida, et millisest käsitlusest need lähtuvad. See on mul pooleli ja põhiliselt on jäänud kirjutamise vaev. Võib-olla peaks sellegi üritama lähema nädala jooksul ära teha. Et siis asuda imagoloogia lõputöö kallale – oma töökoha imago analüüs. See peab olema suur ja põhjalik.

Eesti ajakirjanduse ajaloo erikursuse läbimiseks on vaja veel u 10-15 lk analüüsi vanade ajalehtede pealt. Minul on teemaks 1939. aasta Päewalehed, mida ma ühe teise aine jaoks juba kiikasin. Pole küll mingi keeruline töö, aga 6-7 tundi läheb vähemalt – umbes paar õhtut.

Meediasemiootikas on kõik kodutööd tehtud.

Kui ma kõik need ained tehtud saan ja Tartus ülejärgmisel nädalal enesekehtestamise kahepäevase kursuse piina ka üle elan, on mul ainepunktid käes ja jääb ainult magistritöö.

Et see kindlasti õnnestuks, oleks tark võtta puhkust, aga ei raatsi. Proovin esialgu õhtutega üht-teist korda saata ja viimases hädas vabu päevi võtta.

Sest tegelikult saab ju kõik tehtud, kui suudan järgmise 3-4 nädala jooksul kasvõi kaks lehekülge õhtu jooksul valmis tööd kirjutada.

Peaaegu oleks maja maha põletanud

Tänane päev peaks küll elu lõpuni meelde jääma hoiatuseks, kui kerge on maja maha põletada. Seekord nii ei läinud, aga oleks võinud vabalt minna. Matu korjas alt toast väikse radika, mis kunagi talvisel ajal alumist peldikut oli soojendanud, ja seadis selle ülemisse kempsu üles – peldikus ju ahju ei ole ja talvel on suurte miinuskraadidega seal ebamugav.

Mina tegelesin all kahe poisiga, võimalike allüürnikega. Rääkisime asjad selgeks, läksin üles oma tuppa – ja selles oleks minu suureks üllatuseks nagu suitsu sisse ajanud. Samas ei olnud ma terve ööpäeva oma ahju kütnud. Ju ta alt toast, kuhu Matu tuld hakkas tegema tuli, mõtlesin omaette. Istusin maha, pakkisin asju, aga rahu ei saanud. Otsustasin igaks juhuks Kristeli toa üle vaadata. Jõudsin oma toa ukse lahti teha, kui Matu juba karjatas – too vett! Selge pilt, peldik oli suitsu täis. Tema kangutas radika seinast välja, mina tõin kassi joogikannu. See läks põrandasse, sest radikas oli põrandalauda u 10 cm augu kõrvetanud. Oma paar liitrit valasime sinna vett sisse, kuni kogu susin oli lõppenud ja esimese korruse laest vesi kaussi hakkas tilkuma. Matu jäi veel valvesse, aga enam seal ei juhtu midagi. Aga napilt läks, täitsa õõnsaks võtab, kui mõelda, oleks me näiteks poodi läinud ja 20 minutit hiljem tule avastanud.

Raamatuaasta 2009

Lugesin oma rehkenduste järgi mullu läbi 51 raamatut. Neist 20 olid Eesti Päevalehe romaaniklassika (järjekorras nende teine sari, enne Eesti omade sarja), alates “Vikerkaarest” ja lõpetades “Tundekasvatusega”. Seda sarja hakkasin ülemöödunud aastal otsast lugema ja päris lõbus on olnud. 55 kahe aastaga loetud, 15 jäänud. Need olid väga erinevad – “Kääbikust” ja “Voonakeste vaikimisest“ “Tundekasvatuse” ja “Söekaevuriteni”. Kõige paremad vist olidki “Söekaevurid” ja “Kuldne märkmeraamat”.

Peotäie lugesin Loomingu Raamatukogu raamatuid. Nende puhul on meeldivalt kombineerunud väike maht ja mitmekesine sisu. Nii saab avastada igasuguseid ootamatuid häid asju, samas ei pea kartma, et uus autor sulle ei meeldi, sest see 50-60 lk läbi lugeda ei ole keeruline ka kehva raamatut.

Tõesti veidraid raamatuid lugesin ka paar: ühe Barbara Cartlandi naisteka ja 1-2 eneseabi raamatut. Või mitte päris eneseabi, aga sihukesed nõuanderaamatud, kuidas tööasjadega paremini hakkama saada.

Sügise poole tuli suurem hoog sisse ulmekatele. Neist meeldivaim üllatus Joe Scalzy “Old Man’s War”, militaarulme, millel oli täpselt parasjagu nihkes lähtepunkt, nii et see raamat mulle närvidele ei hakanud käima. Penskarid saavad 75. sünnipäeval astuda salapärasesse kosmosearmeesse. Mis edasi saab, ei tea täpselt keegi, aga kuna alternatiiv on vanana surra, siis läheb nii mees- kui ka naispensionäre hordide kaupa kosmoselahinguid pidama.

See oli ka parim audioraamat, mis ma sel aastal läbi kuulasin. Teised olid üks Heinlein ja üks Eddings. Audioraamatuhirmust, mis mul oli Jordaniga tekkinud, sain nendega üle. Bussis loksudes või, veel parem, kusagil linna peal kõndides on need väga head ajaviitjad.

Kolmas suur grupp olid koliraamatud. Van Dijk, De Certeau, Bourdieu, Rimmon-Kenan olid kõik väga huvitavad ja tahan neid veel üle lugeda, kui aega on, mitte nii, et silmad punased ja koolitähtaeg kukil.

Parim? Ilmselt “Kuldne märkmeraamat”.

Uus magistritöö teema

Selle sissekande oleks pidanud tegema juba kolm nädalat tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi. Viimasel koolinädalavahetusel pidime ju meie, ajakirjanduse ja kommunikatsiooniuuringute magistriõppe tudengid läbima ülevaatuse, et kui kaugele me kaheaastase magistri teise aasta poole peal oleme jõudnud. Et kas jõuame poole aastaga oma punktid kokku, ja magistritöö valmis või siis lõpueksamikõlbulikuks.

Seejuures lihtsalt hea jutuga sealt läbi ei pääse, hoiatati ette. Nõuti üksikasjalikku ülevaadet magistritöö seisust. Minu oma tuli lühike: töö sisuliselt seisab, sest algne fookus on kadunud ja kuigi see on võimalik asendada, keeraks see töö minu jaoks pea peale ja oleks ka väga keeruline teha. Töö oli plaanitud sellest, kuidas meie leht täiega internetti vallutama läheb, seal ruulima hakkab ja mis see toimetuses kaasa toob. Nüüd saaks parimal juhul teha töö sellest, kuidas majanduskriis selle mõtte ära rikkus.

Punktidega oli mul lootustandev seis ehk kui ma suudan jaanuaris need seitse suurt või keskmist kodutööd ära teha, on magistrtitööga lõpetamiseks vajalikud ainepunktid käes. Magistrieksamiga lõpetamine tundus juba ka variant, kuigi see ei kõla eriti prestiizhikalt, eksole. Aga sel juhul peaks paarikümne punkti jagu aineid veel kevadsemestriks juurde võtta. Seda kõike ma komisjonile kurtsin ka ja et ei oska otsustada, kuidas edasi minna.

Mille peale mu juhendaja Peeter Vihalemm omal tagasihoidlikul moel poetas, et arusaadav, pole praegu ehk tõesti mõtet onlaini torkida. Aeg on ju praegu ideaalne teha ülevaade majanduskriisi mõjust maakonnalehtedele. Ma läksin selle teema peale kohe põlema ausalt öeldes. Ja õppejõud ka. Kui ma järgmisel päeval küsisin Halliki Harrolt nõu, mida teooriaks võiks lugeda, ei lasknud ta mind enam käest, ladus kolm põhjapanevat teooriaraamatut sülle, kiitis, et see on tema unistus olnud, et keegi Eestis meediamajandust uuriks, sest meie väikelehtede ärimudel on lahti kirjutamata ja see on rahvusvaheliselt huvitav teema ja küsigu ma talt nõu millal iganes ja kevadel võiks sellest teadusartikli teha ja päris teadusajakirjas avaldada.

See on tore, kuigi ma ei kujuta ette, kui hea magistritöö 4 kuuga teha saab, eriti veel töö kõrvalt. Kollokvium pakkus ka, et kui ikka ei jõua mõne kuuga, siis pole midagi hullu kui tuleval aastal kaitsen.

Nüüd on pool esimesest raamatust loetud ja mingi ettekujutus hakkab tekkima, mis seal töös võiks olla. Põnev saab olema.