Windowsi võlud

Olen mitu aastat mäki ja linuxi peal elanud, aga nüüd ajasin oma mäki läpakasse windows xp ja ei kahetse. Windows suudab minu arust vaid üht asja hästi – mängimisvõimalust pakkuda. Kiskusin oma tolmunud mängukarbid lagedale ja otsustasin esiteks proovida kolmandat heroest.

Kas töötas? Oi, kuidas veel, paremini kui oskasin oodata. Umbes kaheksa panin mängu käima ja nüüd, veerand tundi tagasi kinni. Oskused on muidugi rooste läinud, esimese kampaania esimese osa esimest platsi mängisin kogu see aeg. Neli korda alustasin, enne kui lõpuks võidu kätte sain. Ehh, osati ikka vanasti mänge teha.

Rekordsoe

Helistas just toimetusse ilmavaatleja Ilmar Öövel (hüütakse ilmaröövliks, üllatus-üllatus) ja kiitis, et täna kella kahe paiku tema mõõdetud 8,2 soojakraadi on tema teada Läänemaa novembri 3. dekaadi soojarekord. Tavaliselt on sel ajal ööpäeva keskmine temperatuur -0,3 kraadi. Kuna täna öösel oli sooja 5 kraadi, siis võib oletada, et ööpäeva keskmine oli umbes 6 plusskraadi.

Eriti suur on kontrast möödunud aastaga, mil 23. novembril tuli alla enneolematu lumehunnik. Isegi jäi rongi lumelõksu, hanged olid 70 cm kõrgused ja nii edasi. Samal ajal oli ka äikest.

Toimetusse toodi ülistuslugu iseendale

Ma tean, mis asi on edevus, aga üleeile  toimetusse toodud kiri on edevusest veel valgusaastate võrra üle, midagi üle-edevuse (vrd. übermensch) sarnast.

Tuli nimelt toimetusse üks inimene, kiri näpus, ja küsis, kas me avaldaksime selle auväärse kodanik … juubeli puhul. Viskasin kiire pilgu algusele ja lõpule  - tundus asjakohane tekst, autorinimi ka all ja puha.

Kui tooja ära läks, tegi Lehte nägusid ja küsis, kes kirja autor on. Ütlesin. Ahah, näed, kelle leidis, kommenteeris Lehte.

Selgus, et kirja tooja oligi ise juubilar, kes oli esimese katse lugu lehte saada teinud juba reedel, kui mina olin koolis. Siis polnud lool üldse autorit all. Kui tooja siis Lehtele ütles, et ta on ise autor, vihjas Lehte talle, et niiviisi pole nagu päris kombeks. Autor-juubilar noogutas ja läks minema. Kulus paar päeva, enne kui ta leidis sobivalt väärika loole oma nime allakirjutaja :) Tekstis on seejuures osaliselt säilinud mina-vorm.

Lumeleopard

Möödunud nädala lõpus jõudis Mac-i uus operatsioonisüsteem lõpuks ka Haapsallu. Kuna istun nagunii haiguslehel kodus, mõtlesin, et installin siis uue Lumepeopardi ka peale. Esiteks torkasin plaadi lihtsalt arvutisse, see küsis, kas tahan installida ja mina muudkui tallasin OK. Kolmveerand tunni pärast oli uus programm ennast ära sättinud ja töövalmis ilma, et oleksin vahepeal klahvigi vajutama pidanud (võib-olla paar korda ok).

Siis meenusid soovitused, et kuna Lumeleopard võtab vähem ruumi kui senine, siis tasub arvutile control c: teha ja kõik uuesti installida, mitte vana op-süsteemi peale uut panna. Mul on varukettal time machine’i varukoopiad ka kenasti olemas, nii et kõik vajaliku saab prast taastada.

Nii lihtsalt asjad muidugi ei läinud. Nimelt ei olnud ma loll näiteks netisalasõna ja muud sellist endale enne üles kirjutanud ja märkmefaile, kus need kirjas olid, ei suutnud ma niisama üles leida, kui uus OS peal oli. Edasi proovisin kogu Applications kataloogi kopida, et programmid kätte saada, aga arvuti millegipärast ei lasknud. Küll aga sai time machine’ist kogu kraami korraga taastada. Tulemus – kõvaketas oli peaaegu täis, rohkem täis kui enne.

Lõpuks tegin ketta uuesti täitsa tühjaks ja installisin Lumepeopardi kolmandat korda, kopisin time machine’ist ainult enda-nimelise kataloogi sisu ja programmid ükshaaval ning kõik hakkas kenasti tööle ning kogu mu enda looming oli ka endiselt olemas. Selle aja peale oli väljas juba pime. Aga tulemuseks oli ligi 60 giga vaba kettaruumi ehk umbes 30 giga rohkem kui enne.

Lisaks kettaruumi võidule tundub Lumeleopard natuke kiirem, aga ma kardan, et sööb aku kiiremini tühjaks. 85% akuga ütles ta mulle, et peab vastu veel veidi üle tunni, kusjuures mingeid imeprogramme mul taustal lahti ei olnud. Kaks päeva tagasi näitas sellises olukorras tööajaks üle kahe tunni.

Kolmapäevani haige

Täna öösel ärkasin lämbumistunde peale. Tahtsin midagi kassile käratada, aga hääle asemel tuli mingi kähe piiksatus. Täitsa lambist oli kurk ööga paiste läinud ja hääl ära kadunud. Kuna palavikku ei olnud, läksin hommikul ikka tööle, aga perearst soovitas koju tagasi minna. Selgub, et selline kurguviirus või kurgunakkus möllab praegu päris kõvasti.

Kolmapäeval lähen uuesti arstile. Töömeile loen.

Murdja komöödia “Telgitagused” ehk Vabandan Tartu kritiseerimise pärast

Võtan eilse kriitika Tartu kino suhtes tagasi ja suudlen alandlikult trepiastmeid, mis Tasku 3. korrusele kinno viivad. Igasuguse jama seest leidsin kell 18 alanud briti komöödia poliitikast “Telgitagused” (“In The Loop”,) millel on, nagu ma aru sain, seosed BBC komöödiasarjaga “The Thick of It”. Mina ei teadnud sellisest sarjast kahjuks midagi, BBC kodukas ütleb selle kohta “must poliitiline komöödia, mille tegevus toimub Briti valitsuskoridorides.”

Filmist. Kujutage ette roppu, hirmkiire tempoga “Jah, härra peaministrit”, milles on paras annus “Office’it”. Lugu on nigu on, see pole eriti tähtis. Peamatsu annavad tegelased ja nende tiraadid. Põhimõtteliselt võiks seda filmi vist vabalt ka kõrvaklappidest kuulata. Eriti vägev oli pealik Malcolm Tucker, kelle peale ma tõesti peaaegu röökisin naerda. Õnneks oli saalis ainult kümmekond inimest ja need reageerisid samamoodi. Aga iga jumala tegelane seal oli kulda väärt, ükskõik keda ma praegu silme ette manan. Ma olen fänn. Kohe kui Haapsallu jõuab, hakkan seda sitcomi otsima.

PS. Alff, sina pead selle filmi ära vaatama. Ise tead, kas ronid kinno või vahid arvutist. See peaks seal Tartus veel paar päeva jooksma. Aga ega vahet pole, seal nagunii eriefekte ega hingematvaid loodusvaateid pole.

Tartus kriitilise pilguga

Eilse Tartu ülikooli ajakirjandusosakonna rebastepeo tulemusel ei saa ma siia täna midagi tarka kirjutada, kuigi teemasid südamel on. Vaba vaimset kapatsiteeti ei ole.

Seepärast ütlen lihtsalt: üks kord ma ei tea mitme aasta jooksul lähen vabatahtlikult kinoukse taha ja seal pakutakse mulle Roland Emmerichi filmi. Emmerichi! Selle jobu, kes tegi maailma kõige lollimad, piinlikumad ja igavamad kallid filmid Godzilla ja Iseseisvuspäev. Viimane on minu jaoks ainus film, mida ma ei ole suutnud kinos lõpuni vaadata ja kuigi ma ei ole filmide valikus eriline snoob, siis selle mehe mögast on mul kõrini.

Teine halb asi: korporatsioon Sakala peab 100. sünnipäeva. Mistõttu ülikooli peahoone ja ümberasuvad söögikohad on tihkelt ülikondades mehi täis. Tõsilugu, neid on tuhandeid. Mitte et nad ise halvad inimesed oleks, aga nende tõttu ei saanud me seal lõunat süüa, kus tahtsime.

Kolmas: joodikud ja ropud inimesed on need tartlased – hommikul marsin kooli ja ainuüksi Rüütli tänaval oli umbes kuus okseloiku.

Homme ülikooli

Homme hommikul siis Haapsalust 6.15 bussi peale, et jõuda 10.45 Tartusse. Kool algab umbes kaks, mis annab tegelikult võimaluse ka natuke kauem magada ja Tallinna kaudu Tartu sõita. Sõiduaeg tuleb umbes sama. Pluss – vahepeal saab Tallinnas bussijaamas jalgu sirutada ning Tallinn-Tartu jupil internetti kasutada. Miinus – kokku pisut kallim pilet (kuigi Tallinna kaudu sõites saab üliõpilassoodustust kasutada) ja tavaliselt üpris täis reedene Tallinn-Tartu buss.

Homsesse mahub fookusgrupi kodutöökavade tagasisideseminar, kuuest kaheksani imagoloogia jätkukursus ja kella kaheni öösel ajakirjandusosakonna rebastepidu. Sõbrad ajakirjanikud joomahuvilised, astuge läbi, olge vanainimesele seltsiks.

Reedeõhtuse programmi taustal oli veidi lohutav saada täna meili, et lauopäevahommikune meediasemiootika algab veidi hiljem ja seda viib läbi asendusõppejõud. Võib-olla ei peagi siis oma referaati ette kandma. See on mul küll ammu valmis, tõsi, liiga pikk ja põhjalik, aga pohmelliga ei taha mul ju need va sõnad suust välja tulla. Edasi tuleb laupäevaõhtune fookusgrupp, seekõrd osalejana. Teema ajakirjandus vs pressiesindus. Iseenesest huvitav, kuigi habras vaimne tervis võib tekitada mus raevuhooge. No ehk jäävad lauad-toolid-osalejad terveks.

Koju seejärel veel ei saa. Pühapäeva pärastlõunale jääb ajakirjandusajaloo jätkukas, kus mul on ettekanne. Eelmine kord sain pühapäeva vabaks, kuid oma ettekandekese sellele korrale edasilükkamise hinnaga. Nüüd pole pääsu. Aga jällegi, töö on ammu valmis, probleem pigem see, et ei mäletagi, millest ma seal kirjutasin.

Maadluspartner tolmulest

Avastasin täna, et maadlus on endiselt Eesti rahvusspordiala, mis siis, et spordisaale kreeka-rooma maadlejad tänapäeval ehk publikut täis ei tõmbagi. Keeles elab maadlus edasi.

Pidin nimelt kirjutama spordiuudist Läänemaa poiste käekäigust Aleksander Abergi mälestusvõistlustel maadluses, mis peeti Maardus. Esikoha sai üks vahva mudilane, kes alistas esikohaheitluses tüdruku. Tüdruku nime meie treener täpselt ei teadnud, aga teadis, et seal peres kõik umbes viis last maadlevad.

Mis seal siis ikka, selleks ju interneti otsingumootorid ongi, mõtlesin. Maadleja tüdruk peaks olema piisavalt harv ja tähelepanu tõmbav nähtus, et seda kerge vaevaga üles leida. Oi kui rängalt ma eksisin. Kui google näitab safesearchiga “maadleb” peale vastuseks üle 84 000 vaste, on selge, et see sõna ülekantud tähenduses on üle ekspluateeritud. Kui panna “tütar” ja  ”maadleb”, tuleb ka hirmus trobikond vasteid, umbes 7000. Seejuures saame teada, kelle või millega on võimalik maadelda. Eino Baskin maadleb tervisehädadega, Võru sillaskandaaliga, Amy Winehouse foobiatega, Eda-Ines Etti aga koguni tolmulestadega. Päris sportmaadlusega oli esikülje vastetest reservatsioonidega seotud ainult Laura Kõrgemäe mudamaadlus Lihtsa Elu Sillega.

Isadepäevaks keretäis peksa

Kuulsin täna külajuttu kurvast isadepäevast. Helistanud mehele lapselaps, mis olnud üle pikema aja esimene meelespidamine. Vanamehel läinud kohe meel härdaks ja otsustanud seda tähistada. Läinud siis poodi ja tahtnud pudelit viina osta – kuidas sa muidu tähistad. Seal aga olnud agressiivses meeleolus kodanik, kes tekitanud kähmluse, nii et lõpuks pidi politsei olukorra kontrolli alla võtma. Ei ole lihtne ei isade ega vanaisade elu.