Panso “Naljakas inimene”

Lugesin eile nimetatud raamatu läbi ja olin meeldivalt üllatunud. Selle 1965. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud vihiku ostsin antikvariaadist ettekujutusega, et see on mingi teatri ja elu teemaliste esseede kogu. Oli hoopis juttudetsükkel elust Hiiumaal, poeetiline ja hirmus naljakas, sest tegelased, keda Panso kirjeldab, olid ropult hea jutuga.

Luulelise poole pealt toon näite Haapsalu päikeseloojangu kohta:

“Päikesetõusud

Mahamagatud päikesetõusudes on meie parimate, tujurikkamate ja teovõimsamate päevade kaotus. Palju enam on nähtud ja kirjeldatud loojakuid kui tõuse, rohkem lõppu kui algust. Nagu kirjutatakse palju sagedamini, kui mõni kuulsus sureb, ja sootuks harva, kui mõni kuulsus sünnib! Loojakud pole kaunimad, nad on populaarsemad – kergema kättesaadavuse pärast. Erandiks on Haapsalu loojakud. Usun, et Tallinn-Haapsalu raudtee oleks tasunud ehitada ainuüksi juba Haapsalu loojakute pärast. Küllap Tšaikovski suuruses ja ilus on ka osake Haapsalu loojaku suurust ja ilu.”

Naljad on enamus hiidlaste endi jutustatud, lugege ise. Märgin siinkohal ära vaid huvitava “Situ ruttu, karu tuleb!” variatsiooni: “Meil olid umbes niisugused näod, nagu mu sugulasel Ruudil, kui see oli üle õue väljakäigus ja Ebavere poolt tuli karu läbi nende õue ning kõndis Kiltsi jaama suunas. Roosi pesi parajasti toatrepil lüpsikut, kui karu õue jõudis, ja Roosi ei osanud esimese ehmatusega muud hüüda kui:

“Tee ruttu, karu tuleb!”

Ruudi tuli naerdes väikesest kambrist välja, püksid rebadel, ja sel hetkel läks karu temast mööda…”

Ahjaa, kolmas nalja-allikas on selles raamatus veel, väike poiss, Panso sugulane, kelle jutt ja kirjad on päris head.

Igal juhul, kui näppu satub, tasub lugeda.

Pole kiita

Parafraseerides Lev Tolstoid, kõik purjusolekud on ühtmoodi toredad, kuid iga pohmell on isemoodi valus. Mõni ei olegi füüsiline, annab ainult põrandakaltsu tunde, teine paneb mõttes lausa karjuma, kolmas on seda tüüpi, mida Kivirähk on kuulsaks kirjeldanud – nagu kassipoeg nurruks kõhu peal. Minu tänane on selline, nagu oleks 40kraadine palavik. Hommikul ei olnud. Oli üpris tavaline. Läksin linna peale, viskasin ühe supi hinge alla ja valmistusin Haapsalu gümnaasiumi mardilaadale minema, kui järsku lõi jalad nõrgaks, pea hakkas ringi käima ja jõud kadus. See laat jääb küll ära! Hakkasin kodu poole astuma, aga esimeses bussipeatuses lõin sellele mõttele ka käega ning sõitsin bussiga Uuemõisa. Isegi arvuti jäi Sadamasse. Nüüd olen mõne tunni voodis vedelenud ja lõpuks tahtejõu najal ennast teleka ette vedanud, aga palavikutunne on ikka. Vähe lohutab see, et eilne käsitööpoe avamise pidu oli päris hea.

“Populistlikud valimistulemused tühistatakse”

Täna tuli minu kui lehepealiku ja spordikülje toimetaja juurde kohaliku spordiklubide liidu tegevjuht, et saada meid kampa Läänemaa aasta sportlaste valimisel. Lugesin valimiskorda ja ei uskunud oma silmi. Nende demokraatlikkusega on viimastel aastatel nagunii jama olnud, sest spordiliidu tegevjuhile “ei meeldi, kui aasta sportlase valimine kujuneb populaarseima sportlase valimiseks, selle asemel, et selgitada parim”. Ehk siis juhatus on viimastel aastatel küsinud spordiklubidelt kandidaadid, isekeskis nahistanud, hinnanud kohtade järgi rahvusvahelistel ja seejärel Eesti võistlustel ning suhteliselt segastel printsiipidel valiku teinud.

Nüüd oli neil sooviks muutuda demokraatlikumaks ning panna tulemus kokku kolmest osast, mis omavahel liidetakse: eksperdid, spordiklubid ja rahvas. See kõik on kena, aga reglemendis on alles sihuke lause: “Spordiliidu juhatus jätab endale õiguse teha muudatusi populistlike tulemuste korral.” Ehk siis, kui valimistulemused ei meeldi, võib spordiliidu juhtkond ise otsustada, kes võidab.

Ma muidugi ähvardasin, et ei taha sellise näilise valimisüritusega midagi tegemist teha, mees aga vastu, et see on ikkagi vajalik, et vältida mingi lihtsalt tuntud ja toreda sportlase valimist. Mina jälle, et mida nad siis üldse selle valimisega mängivad, kuulutagugi aasta sportlane ise välja. Tükk aega jaurasime, lõpuks õnnestus mul tüüpi nii palju veenda, et saadab minu ettepaneku see punkt välja jätta juhatusse. Eks näis.

Kullamaa muuseum sai lõpuks maja

Täna hommikul tuli toimetusse Loit Lepalaan ja niiviisi tagasihoidlikult, stiilis “Ma ei tea, kas see on mingi uudis, aga äkki…”, ütles, et nende Kullamaa kihelkonnamuuseum leppis kogudusega kokku ja sai pastoraadi 50 aastaks tasuta rendile. Muuseum ei ole mingi riikliku muuseumi haruasutus, vaid kaks aastat tagasi kohalike endi asutatud ühing. Mul on nende üle hea meel. Ma ei teagi, kas seda muuseumit on rohkem väärt need uskumatu hulk kultuurilooliselt olulisi tegelasi, kes Kullamaaga läbi aegade seotud on või need mehed-naised, tänu kelle aktiivsusele möödaniku suurkujud tolmu seest välja on kaevatud ja rahvale ära tutvustatud.

Aga jah, Kullamaa, mis on inimeste arvu poolest ja majandusaktiivsuselt praegu üks keskmine Läänemaa vald (mis tähendab, et seal on väga vähe elanikke), on vajutanud Eesti ajalukku tõesti suure jälje. Alates eestikeelse grammatika autorist Gösekenist ja uue testamendi tõlkijast Gutsleffist kuni Rudolf Tobiaseni välja. Tulevases muuseumihoones pidi olema pea paarkümmend tuba ja iga suurmees pidi saama endale tulevikus ühe. Ma kardan, et neil läheb seal kitsaks.

Mingi kahtlane haigus välismaalt

Sirje käiskoolivaheajal sõbrannaga Rootsis kolmandal sõbrannal külas ja nüüd on teist päeva haige. Arvas ise, et ju on laeva peal külma saanud ja tahtis juba täna kooli laste ette minna.  Hädavaevu suutsin teda veenda, et parem paar tundi programmist maha jääda kui noored nõrga immuunsüsteemiga lapsukesed karjakaupa seagrippi nakatada. Sest no kes see usub tänapäeval juttu väljamaal külmetamisest… Kirjutan siin seda ja endal hakkab ka imelik. Imelik.

Seenevana külaskäik

Eks ole vana tõde, et liigne usinus ja pealehakkamine saab karistatud. Jõudsin täna tööle kirjutajate seast esimesena ja umbes pool üheksa oli eestoas juba üks omapärane mehike, kes soovis ajakirjaniku jutule. Kuulsin, kuidas üks kuulutuste vastuvõtja ütles, et ajakirjanikke nii vara veel pole, teine aga täpsustas, et oot-oot, kas Tarmo mitte juba ei tulnud.

Nii saingi endale iseenesest täitsa lõbusa lookese, millesarnast ei ole ma tükk aega teinud, aga mis kuulub ilmselt juba maailma esimese kohaliku lehe esimeste numbrite püsiteemade hulka. Ka endine maakonnaajakirjanik Terry Pratchett on oma selles Kettamaailma loos, kus ta esimese ajalehe tegemisest jutustab, ära maininud tüübi, kes umbes teisel ajalehe tegutsemise päeval tuli toimetusse, kaasas ebatavaline ja nilbe kujuga aedvili. Mees jäigi käima ja nilbed aedviljad ei saanudki kunagi otsa.

Sihukestest asjadest on muidugi tore kirjutada, saab tausta osas iminesi harida ja puha. Ah jaa, tänasel mehikesel oli kaasa üle viie kilo lehterkukeseeni ning ta oli väga uhke, et nii hilja veel sihukeses koguses seeni annab metsast välja kraapida. Ta on hull seeneline – tänavu on ta korjanud üle 140 kg seeni (temal oli muidugi grammi täpsusega kõik loetud, mina panen praegu mälu järgi). Oma imeviljadega on ta ka varem meie lehte pääsenud – ühe üle kilogrammi kaalunud puravikuga. Tüüp oli päris hea jutuga ka.

Selliste lugude järgmine traditsiooniline samm on helistada asjatundjale, soovitavalt mõnele teadlasele, kes oskaks asja konteksti panna ja ühtlasi silmapiiri laiendada. Mõtlesin, et ei helista esimese raksuga Kuulo Kalamehele või Erast Parmastole, et need vaesekesed on nagunii ajakirjanike lemmikmükoloogid, kes ilmselt suleseppade poolt peaaegu surnuks piinatud. Aga Tartu ülikooli vastava instituudi sammalde- ja seenteosakonna kantseleist suunati mind ikka nimetatud härraste juurde.

Sain esimesena kätte auväärse akadeemiku hr Parmasto. Ja mis selgus – see seen on tema lemmik-söögiseen. Kiitis ja julgustas rahvast seda korjama, hoiatas, et kuigi üks hilisemaid sügisesi seeni, on see praeguseks külma ja vihma tõttu kardetavasti juba üpris vettinud ja maitsetu. Üldiselt, täna õhtuks on mul panni kõrval pool kilo lehter-kukeseeni praadimist ootamas.

Maja kutsumata külalisi täis

Sai siin sügisel optimeeritud ja noori inimesi allüürnikeks võetud. Muidugi oli hirm, et noored – kes neid kontrollida ja kasvatada jõuab. Üldiselt ei paistnud aga asi väga hull. Pealegi oli ülemöödunud nädalal kutsekas vaheaeg, möödunud nädalal olin ma ise ära.

Eile õhtul pärast Ivar Soopani raamatu ilmumise tähistamist (jookske poodi ja ostke!) taarusin koju ja leidsin oma 20 noort pidutsejat.  Olgu-olgu, täna ei hakka korda majja lööma, mõtlesin. Ise ka õllene, mis õiendaja ma olen. Aga selle traditsiooniks kujunemist ei saa küll lubada.

Kobisin oma tuppa, vaatasin jalkat, suikusin unne… kuni kell pool neli ärkasin mingi imeliku tugeva järava heli peale, mis tuli nagu stereost. Kuulasin uuesti ja tõesti – nii Kristeli toa seina kui ka kempsuseina poolt tuli vali närimisheli. Hiired!

Meie hall Selma ei löö risti ette, kui on vaja hiiri püüda. Kiikasin esikusse ja kutsusin teda, aga vastust ei tulnud. Ilmselt oli ta Matu tuppa magama võetud. No ja ei lähe ju pool neli öösel sügavas unes inimest üles ajama, et kuule, laena kassi.

Nii ma vähkresin kerges õllepohmellis poolteist-kaks tundi, enne kui uuesti magama jäin, sest nagu vahepeal uni hakkas tulema, hakkasid need väiksed tolgused jälle häälekalt puud närima.

Täna peaks õhtuks vaimu valmis panema ja joodikutele kurja karistavat majaperemeest ning hiirtele kassi näitama.

Muti “Rahvusvaheline mees”

Korjasin eile õhtul koju jõudes siis pooleli raamatud kokku, et need lõpuni lugeda. Esimesena jäi näppu Mihkel Muti “Rahvusvaheline mees”. Ostsin selle paar koolikorda tagasi Tartust allahinnatute letist (35 kr). See peaks olema kordustrükk. Natuke olin üllatunud, et see nii odavalt odavraamatute letis vedeleb, omal ajal tekitas selle ilmumine päris palju meediakära.

Raamat on Lennart Merest tema välisministriajal u 1990. aastal, kui Eesti oli välja trüginud Nõukogude Liidust, aga maailm ei olnud meid de facto veel tunnustanud. Ega me polnud de facto veel õige riikki. Mutt kirjutab, millest teab, sest oli sel ajal Meri pressinõunik vms.

Raamat on sihuke karikatuurne. See töötab mõnel tasandil hästi, aga teistel mitte. Näiteks Meri ja tema ekstsentrilisus, mille puhul, ma kahtlustan, on Mutt muutnud ainult veidruste vormi, aga mitte kangusastet. Me mäletame ju Lennartit kõik veel hästi. Tema puhul töötab raamatu vorm hästi.

Aga need välisministeeriumi ülejäänud töötajad – kolmest grupist (välis-eestlased, noored karjeristid, malevakaaslased) -jäävad häirivalt üheplaaniliseks. Ja ühiskond ise, no ma ei tea, see oli ju niigi nii absurdne, et saaks ka ilma liialdusteta, nagu kunstpersete äri ja Prantsusmaa litsimajas ööbimine, sama efekti kätte. Või oligi see nii ja lihtsalt tundus seal ajastus normaalsemana kui praegu tagasi vaadates?

Surev raamatukoi

Lugesin täna kokku, olen sel aastal 25-26 raamatut läbi lugenud. Hirmus vähe!. Viimased neli või viis aastat olen enda jaoks kirja pannud, mis raamatud on läbi loetud, ja proovinud ikka vähemalt 50 raamatut aastas ära lugeda. See on õnnestunud nii lihtsalt, et pole tähelegi pannud. Üks aasta tuli oma 80 tükki ära. Nüüd on kaks kuud aastast alles ja lugemisplaan poole peal. Üks pähjus on ilmselt see, et lugeda on tulnud mitteraamatuid, näiteks teadusartikleid, kompendiume, veel artikleid ja katkendeid raamatutest. Ehk siis kooliasju. Tavaliselt antakse seal ju ülesanne umbes nii, et võta see Habermasi kommunikatsiooniteooria 1. peatükk (umbes 200 lk). Loed läbi, mõtled, et loeks teise poole ka kohe otsa, aga kuna see pole kohustuslik, teised koolivõlad aga kuhjuvad, lükkad lõpunilugemise kaugesse tulevikku. Samas on praegu nii hea raamatulugemishoog sees, etehk tulebki novembri-detsembriga 25 raamatut juurde.

Haapsallaste maailm on tagurpidi

Vist möödunud nädalal tuli pahane fotograaf Tarmula hommikul tööl minu juurde ja ütles nördinult: “Vaata nüüd, graafik on tagurpidi lehes!” Nägin üle õla, et jutt käib Haapsalu piirile kerkiva Rannarootsi kaubanduskeskuse juurde tulevast uuest ringristmikust. Kuna graafik oli eraldi tehtud ja alles hiljem lehefailile lisatud, siis ei olnud ma seda tõesti korralikult näinud.

Süda tõmbus hetkeks saapasäärde, aga siis tuli loogiline mõte – kui ka on valetpidi, siis ainult tekst, sest maanteejoonis on maanteejoonis, näeb ikka enam-vähem ühesugune välja.

Uurisin lehte lähemalt, aga ei olnud ka tekst pahupidi. Õieti ei leidnud ma graafikul üldse midagi viga olevat. Olin hommikul jalgsi Uuemõisast just läbi selle koha tööle jalutanud ja see oli kaardil just täpselt selline nagu tegelikkuses. “Mis mõttes tagurpidi?#!” kärkisin nüüd omakorda fotograafiga.

See keeras lehe tagurpidi ette ja ütles: “Nii peaks olema. Ei, mitte päris. Ikka on valesti!”

Mul hakkas koitma.

“Mis sulle ei meeldi?”

“No see keskus on ju valelpool tee ääres!”

Ja tõesti, tema jaoks tähendas vale seda, et liiklussõlm oli joonistatud, nagu oleks joonistaja tulnud Uuemõisa poolt ja läinud Haapsalu poole. Õige, väitis Tarmula, oleks ikka nii, et Haapsalu poolt tullakse.

Alguses lõin käega, et mõttetu vaidlus. Aga siis jõudis Kaie tööle ja naljapärast, et üht teooriat kontrollida, andsin graafiku talle ka ette, et kas leiab vea üles. Leidis. Küll et mitte viga, aga ebaloomulik vaatenurk.

Nojah, ju siis nii on, et Kaie ja Tarmula jaoks on maailma keskus Haapsalu, minu ja Ivari jaoks, kes graafiku oli joonistanud Tallinn. Ja kui ühed maailma läbi teiste pilgu juhtuvad vaatama, tundub see lootusetult äraspidine olevat.