Möödunud nädala lõpus jõudis Mac-i uus operatsioonisüsteem lõpuks ka Haapsallu. Kuna istun nagunii haiguslehel kodus, mõtlesin, et installin siis uue Lumepeopardi ka peale. Esiteks torkasin plaadi lihtsalt arvutisse, see küsis, kas tahan installida ja mina muudkui tallasin OK. Kolmveerand tunni pärast oli uus programm ennast ära sättinud ja töövalmis ilma, et oleksin vahepeal klahvigi vajutama pidanud (võib-olla paar korda ok).
Siis meenusid soovitused, et kuna Lumeleopard võtab vähem ruumi kui senine, siis tasub arvutile control c: teha ja kõik uuesti installida, mitte vana op-süsteemi peale uut panna. Mul on varukettal time machine’i varukoopiad ka kenasti olemas, nii et kõik vajaliku saab prast taastada.
Nii lihtsalt asjad muidugi ei läinud. Nimelt ei olnud ma loll näiteks netisalasõna ja muud sellist endale enne üles kirjutanud ja märkmefaile, kus need kirjas olid, ei suutnud ma niisama üles leida, kui uus OS peal oli. Edasi proovisin kogu Applications kataloogi kopida, et programmid kätte saada, aga arvuti millegipärast ei lasknud. Küll aga sai time machine’ist kogu kraami korraga taastada. Tulemus – kõvaketas oli peaaegu täis, rohkem täis kui enne.
Lõpuks tegin ketta uuesti täitsa tühjaks ja installisin Lumepeopardi kolmandat korda, kopisin time machine’ist ainult enda-nimelise kataloogi sisu ja programmid ükshaaval ning kõik hakkas kenasti tööle ning kogu mu enda looming oli ka endiselt olemas. Selle aja peale oli väljas juba pime. Aga tulemuseks oli ligi 60 giga vaba kettaruumi ehk umbes 30 giga rohkem kui enne.
Lisaks kettaruumi võidule tundub Lumeleopard natuke kiirem, aga ma kardan, et sööb aku kiiremini tühjaks. 85% akuga ütles ta mulle, et peab vastu veel veidi üle tunni, kusjuures mingeid imeprogramme mul taustal lahti ei olnud. Kaks päeva tagasi näitas sellises olukorras tööajaks üle kahe tunni.
Posted in Uncategorized